Alberto Moravia „Põlgus“

Teadmine, et õnn oli päriselt kohal, tuleb siis, kui see on juba möödunud. Alberto Moravia romaani „Põlgus“ minategelane Riccardo Molteni jõuabki sellise tõdemuseni, jutustades oma abielu loo. Pärast kaht aastat armastustunde käes mõnulemist hakkab kõik kiiva kiskuma. Imekaunis abikaasa Emilia muutub külmaks ja osavõtmatuks ning seda just siis, kui majanduslikud olud on paranenud ja kõik võiks vaid paremaks minna. Olusid on aidanud parandada tutvumine ja koostöö filmiprodutsent Battistaga. Abielupaar veedab selle ülevoolavalt rõõmsameelse, enesekindla, plahvatuslikult edeva ja eduka produtsendi seltsis liiga palju aega…

Molteni on armastusest Emilia vastu järjekordse tööga nõustunud, aga kuna seesama armastus on teda alt vedanud, kaotab töö oma tähenduse. Mees vaevab end oletustega, kurnab ennast ja hellitab lootust tundeid taas lõkkele puhuda. Emilia austus mehe vastu on aga muutunud põlguseks. Molteni muutub pahuraks meheks, kes seisab jäärapäiselt enda ideede eest ja välistab igasuguse koostöö. Kolleegide öeldud fraaside taga näeb Molteni vihjeid enda elule.

Paralleelselt õnnetu armastuslooga jookseb romaanis teine, märksa intellektuaalsem liin, mis viib lugeja filmitööstuse valda, loomeprotsessi keskele. Kõnekas on näiteks Molteni sissevaade stsenaristi rolli filmi edukuse juures: „Stsenarist on niisiis mees, kes jääb alati varju; kes valab oma parimat verd teiste edu nimel; ja kes, ehkki filmi õnnestumine sõltub kahe kolmandiku ulatuses temast, ei näe kunagi oma nime reklaamplakatitel, kuhu on selle asemel märgitud režissööri, näitlejate ja produtsendi nimed.“ (lk 35)

Molteni peab tegema koostööd Saksa tuntud režissööri Rheingoldiga. Äärmiselt huvitav on jälgida, kuidas kolmel mehel (sh produtsent Battistal) on oma arusaam Homerose eeposest „Odüsseia“ ja eri nägemus sellest, kuidas seda filmilinal esitada. „Miks oli Battistal, Rheingoldil ja minul kolm nõnda erinevat kujutlust Ulyssese tegelaskujust? Just seepärast, et meie elud, meie inimlikud ideaalid olid erinevad.“ (lk 227) Viited Dante Alighierile, Saksa romantilisele luulele ja James Joyce’i modernsele tõlgendusele Odüsseuse rännakutest on ühteaegu harivad ja põnevad.

Mis puutub armastuse kadumisse, siis me ei tea kunagi, millal teeme teise inimese arvates vea… Öeldaksegi, et ei tasu lugeda eneseabiõpikuid, vaid hoopis ilukirjandust, sest selles peitub kogu elamise tarkus.

***

Ilmunud: Postimees Kirjastus, 2022

Tõlkinud: Paul Raud

Leia e-kataloogist ESTER

Riina Pohlak

Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga