Maryline Martini raamat jutustab Prantsusmaa tööstusliku ja kultuurilise õitsengu ajast. 1889. aastal valmis Eiffeli torn ja toimus Pariisi maailmanäitus. Uksed avas lõbustusasutus Moulin Rouge, kust algas ka Louise Weberi tantsijakarjäär.
Louise sündis 1866. aastal lihtsasse töölisperre. Juba noorena köitsid teda tants, ilusad riided ja vabameelne käitumine. Ta pidutses tantsusaalides, poseeris kunstnikele ning oli valmis lühikesteks armusuheteks. Edu tuligi kiiresti. Tema tantsijanimeks sai La Goulue, mis tähendab inimest, kes tühjendab teiste laudadelt ahnelt klaase.
Autor toetub oma teoses ajaleheartiklitele, memuaaridele, kunstnike loomingule, raamatutele ja filmidele ning La Goulue päevikutele, luues ilmeka ja tõetruu pildi Moulin Rouge’i seltskonnaelust ja tantsijanna saatusest. Niisiis pole raamat pelk väljamõeldis ega kirjaniku kujutluspilt, vaid toetub tegelikkusele. Ent tegu on siiski ilukirjandusteose, mitte dokumentaalromaaniga.
La Goulue oli üks esimesi tantsijaid, kes arendas kadrilli edasi kankaaniks, ning ainuke, kes lõpetas oma tantsu alati spagaadiga. Ta pälvis kaasaegsetelt ohtralt tiitleid: Montmartre’i Iidol, Allilma Veenus, Sääremarjaprintsess, Naudingute Suursaadik, Lihalikkuse Jumalanna.
Tema iseloomustamiseks on autor kirjutanud: „Ta on tormipööris keset ööd, varjatud kutse seksile, skandaalide müüjatar, elektripatarei, võitja, kes annab tantsuga endast kogu ajastule elujõu ja võtab mööda areeni galopeerides võimust meeste üle, tehes neist mõneks minutiks oma alluvad ja orjad.“ (lk 66-67)
La Gouluest sai koguni Prantsuse kunstniku Henri de Toulouse-Lautreci muusa. Kunstnik oli Moulin Rouge’i igaõhtune külaline. Ajalugu peab olema talle tänulik, sest just Toulouse-Lautrec jäädvustas oma maalidel ja reklaamplakatitel järgmiste põlvkondade tarvis ehedalt ja tõetruult Moulin Rouge’i õhkkonna ning sealsed esimesed tantsijad. La Goulue on tema kunstiteostes kesksel kohal.
Raamatu pärliks on vanad fotod Moulin Rouge’i külastajatest, interjöörist ja La Gouluest endast. Ent üle kõige köitsid mind Toulouse-Lautreci maalid ja plakatid, mis ärgitasid raamaturiiulilt üles otsima 1980. aastal kirjastuselt „Kunst“ ilmunud teost „Toulouse-Lautrec“, kust leidsin käesolevale raamatule täiendust. Huvi korral tasub samuti vaadata muusikafilmi „Moulin Rouge“.
Paraku pole igal muinasjutul ilusat lõppu. La Goulue oli juba kolmekümneselt kurnatud ja vormist väljas, mistõttu publik kaotas tema vastu kiiresti huvi. 1895. aastal lõppes tema karjäär Moulin Rouge’is. Edasi tegutses ta iseseisvalt laadaplatsidel, mõned aastad ka lõvitaltsutajana ja rändloomaaia omanikuna. Sageli juhtus, et tema lõvid ründasid teda ning ta vajas ravi. Ta elas pidevas rahapuuduses, püüdes elatist teenida tänavakaupleja ja koristajana.
La Goulue suri 1929. aastal viletsuses ja unustatuna. Ta maeti Pariisi kõrvalisele kalmistule. Siiski leidus üks inimene, kes kirjutas Pariisi linnapeale kirja ning palus tantsijanna põrmu ümber matta Montmartre’i surnuaeda. 1992. aastal pühitseti uus haud Montmantre’i heategevusorganisatsiooni, Pariisi kultuuriasutuste ja Moulin Rouge’i auavalduste saatel sisse. Matusel viibis mitu tuhat inimest.
Moulin Rouge on siiani Pariisi tuntuim kabaree ja ööklubi ning köidab inimesi üle kogu maailma.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2022
Tõlkinud: Sirje Keevallik
Leia e-kataloogist ESTER
Ülle Alt
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik seenior