Shahrnush Parsipur „Meesteta naised“

„Minule küll kodus istuvad naised ei meeldi, nad võiksid ikka seltskondlikud olla.“ (lk 128)

Lugemine avardab teadagi silmaringi. Mõni raamat suudab seda teha eriti osavalt, pugedes lugejale sügavale hinge ja naha vahele. Lühiromaan „Meesteta naised“ kuulub kahtlemata niisuguste teoste hulka. Tegemist on temaatiliselt seotud lühijuttude kogumikuga, milles põimuvad omavahel viie erineva naise saatused. Naisterahvaid ühendab asjaolu, et nad kõik on erinevatel põhjustel meesteta ja nende ühiseks vaenlaseks on Iraani patriarhaalne ja rõhuv islamiühiskond.

Tegelaste eraelu taustal toimuvad ühiskonnas murrangulised sündmused, mis mõjutavad ka naiste käekäiku. Naistele osaks langevat alandust ja ebaõiglust mahendavad autori kasutatud maagilise realismi võtted. Üks peategelastest näiteks unistab pärast vapustust puuks saamisest ja kasvatabki endale juured. Teine sureb mitu surma, et seejärel ellu ärgata ja avastada endalt võime mõtteid lugeda. Kõik naised saavad kokku müstilises aias, kuhu meestel pole lubatud siseneda. Erandiks on ainult salapärane Lahke Aednik, kes on raamatus ühtlasi ainus sümpaatne meestegelane.

Vaatamata tõsisele teemale ei puudu teosest huumor, mis iseloomustab eelkõige tegelaste omavahelist suhtlust. Mõistagi kritiseerib raamat naistevaenulikku islamiühiskonda, kuid kuna see on kirja pandud keerulistel aegadel, antakse hinnanguid siiski läbi lillede ja nii on ehk mõjusamgi. Igal juhul on tegemist minu viimase aja suurima lugemiselamusega.

Raamat on varustatud tõlkija Üllar Petersoni põhjaliku järelsõnaga, kus Eesti lugejale avatakse Iraani naiskirjandust ja selle tagamaid. Saame näiteks teada, et „Meesteta naiste“ esimene versioon valmis juba 1978. aastal, kuid lõplik versioon ilmus alles 1989. Muide, autori kodumaal on teos siiani keelatud. Parsipur (s 1946) on pidanud oma loomingu tõttu korduvalt vangistuses viibima – ühtekokku pea viis aastat. Alates 1990. aastatest elab ta Ameerika Ühendriikides ja on pühendunud kirjutamisele, olles saavutanud ka rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse.

Teos mõjus mulle ühtaegu lummavalt ja kainestavalt, tuletades meelde, milline õnn on elada naisena liberaalses lääne ühiskonnas, ning meenutades samuti seda, et feministidele tasub tänulik olla.

***

Ilmunud: Rahva Raamat, 2022

Tõlkinud: Üllar Peterson

Leia e-kataloogist ESTER

Maris Enok

Pelguranna raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga