Leidnud sellise toreda pealkirjaga raamatu, tekkis mul kohe huvi sellega lähemalt tutvuda, kuna plaanin üle kolmekümne aasta taas Hiiumaad külastada. Nii tunduski väga õige otsus enne oma reisi seda raamatut lugeda. Esimene eestikeelne trükk ilmus 2003. aastal ja teine 2017. aastal. Kuigi raamatu tegevus toimub üsna ammu, aastatel 1992–1996, annab see siiski ülevaate saare inimeste käitumisest ja looduse eripärast. Samuti on selles mainitud mitmeid tuletorne ja kirikuid.
Teos kirjeldab idealistliku ameeriklase sattumist Hiiumaale, tema sealseid reise ja saavutusi. Raamatust saamegi teada, kas võõrale maale tulnud romantiline hulkur võetakse saarel omaks. Nebraskast pärit autor soovis korda saata midagi head ja kasulikku. Nii sattus ta Rahukorpusesse ja lasi end vabatahtlikuna kaheks aastaks endisesse Nõukogude Liitu suunata. Eesmärk oli toetada arenevaid riike tehnika, raha ja nõuannetega ning viia sinna demokraatlikke mõtteid. Wells kuulus esimesse rahukorpuslaste gruppi, kes saadeti kokkuvarisenud N. Liidu aladele. Ta võis üle viiekümne aasta olla esimene ameeriklane Hiiumaa pinnal. Tema jaoks tähendas palju, et puhta juhuse tahtel sattus ta Hiiumaale samal päeval, kui saarelt lahkusid endised N. Liidu väed.
Wells kirjeldab oma ettevõtmisi ennastsalgava huumoriga. Ta on hästi sümpaatne tegelane, kes satub küll aeg-ajalt jamadesse, aga kelle põhieesmärk on saarel midagi kasulikku ära teha. Ta räägib humoorikalt ja põnevalt, kuidas teda Hiiu saunast „välja aurutati“, mismoodi talvel kala püüti, kuidas lõppes (salajase retseptiga tehtud!) kange õlle joomine, kuidas ta lambaid täis paadiga tormi kätte sattus, kuidas ta esimest korda elus autoga jääteel sõitis, kuidas ta oma lauluga edetabeli tippu jõudis ja kuidas ta aitas Eestil jõulusid tagasi saada. Tema kõige suuremaks saavutuseks oli aga midagi, mille ta leidis metallidetektoriga. Sellest kirjutati Eesti suuremates ajalehtedes ja teda tänas ka tollane Eesti president Lennart Meri. Millega tegu, sellest saab lugeda raamatust!
Mida rohkem ta Hiiumaad tundma õppis, seda enam see talle meeldis. Lõpuks veetis ta saarel kahe aasta asemel peaaegu neli aastat. Enamik hiidlasi oli vaatamata sellele, et neile oli palju aastaid räägitud ameeriklastest kui vaenlastest, sõbralikud ja külalislahked. Vahel tundusid hiidlased küll Wellsile kummalised, aga õnneks olid tal seal head sõbrad, kes aitasid tal saarerahva mõttemaailma paremini mõista. Ta õppis olema oma tegemistes kannatlik ja järjekindel ning sai nõnda paremini oma plaane ellu viia. Ta püüdis rääkida hiidlastega eesti keeles ning sai sellega üsna hästi hakkama. Vahel avaldati koguni rõõmsat üllatust selle üle, et võõramaalane on kulutanud aega eesti keele õppimisele. Ta leidis saarelt elu armastuse ja tundis end sealt lahkudes õnnelikuna ja rahulolevana, teinud kõik endast oleneva, et Hiiumaal asjad veidi paremaks läheksid.
Mõnus ja lõbus lugemine! Soovitan lisaks tutvuda Mae Lenderi 2018. aastal ilmunud raamatuga „Minu Hiiumaa: ähk läheb tarvis“, mida tasub samuti lugeda, kui on plaan turistina saart külastada.
***
Ilmunud: Hiiu Öko, 2017
Tõlkinud: Harda Roosna
Leia e-kataloogist ESTER
Sirli Paimets
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja