Märkasin seda teost intrigeeriva pealkirja pärast. Raamat sisaldab paljude üle kuuekümne aasta vanuste tuntud inimeste väljaütlemisi vanadusest. Kirjatükile lisab väärtust ka kõigi tsitaatide autorite lühitutvustus raamatu lõpus. Olen kindel, et raamatut lugedes leiab igaüks üles just need tsitaadid, mis on tema jaoks tähenduslikud.
Alustaksin sellise tsitaadiga: „Kui vana sa oleksid, kui sa ei teaks, kui vana sa oled?” (Pesapallitäht Satchel Paige, lk 142) Ja tõepoolest, sellele küsimusele ei oskagi vastata, sest ma ise tunnen küll, et olen läbi elu olnud ikka üks ja sama „mina“. Saan sellele kinnitust tsitaadist „Suurim saladus, mida vanad inimesed omavahel jagavad, on see, et sa pole seitsmekümne või kaheksakümne aastaga tegelikult muutunud. Sinu keha muutub, aga sina ei muutu üldse. Ja see tekitab muidugi suurt segadust.” (Kirjanik Doris Lessing, lk 126)
Oleme vanusest olenemata erinevad inimesed – erineva elutee, kogemuste, vaadete ja väärtushinnangutega. Minu jaoks on tähtis mitte kaotada uudishimu, tegutsemisrõõmu ja optimismi. Saan selle tarvis julgustust tsitaadist „Ära jää vanaks, ükskõik, kui kaua elad. Ära iial lakka uudishimuliku lapsena seismast Suure Müsteeriumi ees, millesse me sündisime.“ (Füüsik Albert Einstein, lk 131)
Kui oleme lõpetanud töötamise, on tähtis, et elaksime edasi, teeksime asju, mis muudavad meid rõõmsaks ja õnnelikuks, suhtleksime, aitaksime teisi ning annaksime oma panuse, et muuta elu paremaks. Leidsingi sellel teemal sobiva tsitaadi: „Mulle teeb rõõmu avastus, et isegi minu eas tulevad mulle suured ideed, mille taotlemine ja arendamine nõuaks veel ühte eluaega.“ (Kirjanik Johann Wolfgang von Goethe, lk 73)
Tähtis on ka raskustes säilitada elutahe ja rahulik meel. Sellegi kohta on vahva tsitaat: „Mida vanemaks saad, seda tugevamaks muutub tuul ja see puhub alati näkku.“ (Golfar Jack Nicklaus, lk 63) Niisugustes olukordades on vast kõige rohkem kasu sellest, kui oskame enda üle naerda. Ja huumorit võib sellest raamatust leida küllaga, näiteks tsitaadist „Uju, tantsi pisut, käi igal aastal augustikuus Pariisis ja ela jalutuskäigu kaugusel haiglast.“ (Hobuste treener Horatio Luro, lk 56)
Ja nagu ikka, ei maksa elu liiga tõsiselt võtta: „Elu lõpuaastad on nagu karnevalipeo lõpp, kui maskid maha võetakse.“ (Filosoof Arthur Schopenhauer, lk 82)
Mõnusat lugemist ja usku endasse! „Mida valgemaks lähevad mu juuksed, seda varmamalt usuvad inimesed seda, mida ma ütlen.“ (Filosoof Bertrand Russell, lk 50) Nautige elu ja seda raamatut!
***
Ilmunud: Ersen, 2018
Tõlkinud: Iiri Sirk
Leia e-kataloogist ESTER
Ülle Alt
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik seenior