Eestlased on läbi aegade olnud usklikud, aga uskumise all ei peeta silmas mitte traditsioonilisi religioosseid veendumusi, vaid hoopis paganlike kommete järgimist. Näiteks kirikusse mineku asemel viidi pühasse hiide ohvriande, tantsiti metshaldjatega või jagati leemekulbilt esimest sõõmu ahjualusega. Igapäevased argitegevused kombineeriti rahvausundiga, sest keegi ei soovinud enda perele halba õnne. Just nii võis juhtuda, kui asetasid viljakusjumala Peko kuju külviajaks vale puu otsa (lk 245) või jätsid lohakile oma lõigatud küüned. Viimase puhul teati kõnelda, et Vanapagan kogub küüsi nähtamatuks muutva kübara meisterdamiseks. (lk 70)
Folkloor ja mütoloogia on alati inspireerinud ka kirjanikke. Nad panevad selle kaudu elama oma tegelaskujud, uuendavad ühiskonna huvi rahvapärimuse vastu ja hoiavad elus rahvalikku vaimumaailma. Mina tituleeriks Eesti mütoloogilise proosa kroonimata kuningaks näiteks armastatud kirjaniku Andrus Kivirähki, kuna tema sulest ilmunud „Rehepapp“ ning „Mees, kes teadis ussisõnu“ toovad esile meie esivanemate folkloori ning nendes kirjutatakse peensusteni lahti seosed meie pärimuskultuuriga. Loomulikult on lisatud ka törtsuke huumorit, et grotesksust mahendada.
Nautisin Kõivupuu raamatu iga lehekülge, kuna olen suur folkloori austaja ning tean peast peaaegu kõiki kodumaisesse „bestiaariumisse“ sobilikke olendeid. Minu kallis koer kandis näiteks nime Deva Demona Gorgo, mis mütoloogilises tähenduses kirjeldab hirmuäratavat jumalikku naiskoletist. Midagi koletislikku temas siiski polnud, ta oli oma jumalikkuse poolest ninast sabaotsani täiuslik kaaslane.
Kõivupuu raamat on almanahh kõigile neile, kellele pakub huvi meie rahva sajanditepikkune ajalugu, millesse on põimitud põlvest põlve edasi antud uskumusi ja legende. Teos on ülesehituselt väga ladus ning sisukate peatükkidega. Teemad varieeruvad klassikalistest maailmamüütidest kuni eestlaste autentse rahvapärimuseni.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2023
Leia e-kataloogist ESTER
Marelle Kirnmann
Väike-Õismäe raamatukogu juhataja