Tegu on sügavalt isikliku mälestusteraamatuga, mis kirjeldab ühe perekonna kogemust Ansaaru Allahi kogukonnas, kus valitsevad separatistlik ideoloogia, väärkohtlemine ja ebaõiglus. Loo peategelane Jamiyla oli kõigest kaheaastane, kui tema pere kolis ühiskonnast eraldatud muslimite kogukonda. Jamiylale ja tema emale, keda ta hüüdis ummiks, oli suureks ehmatuseks, et perekond lahutati üksteisest ja lapsed ei tohtinud olla koos vanematega.
Kuigi tüdruk oli tollal väike, jäid piinarikkad hetked talle meelde ja ta tundis end tohutult üksildase ja õnnetuna. Üleelamised jätsid tema psüühikasse jälje, mis avaldusid ärevates unenägudes, ning edasises elus oli tal raske inimesi usaldada. Ta oli alles kolmeaastane, kui teda karistati järjekordse peksuga ja seejärel visati ta ööseks tagahoovi nagu prügikott. Laps oli väga hirmunud ja sattus hüsteeriasse, sest teda ei lastud majja sisse. Kui ummi juhtumist teada sai, tekkis tüdrukul väike lootus, et nüüd minnakse kogukonnast minema, aga ema vaid lohutas ja lubas, et niisugune asi ei kordu. Teisi selliseid ekstreemseid juhtumeid Jamiylale rohkem ei meenu, aga peksa sai ta ikkagi. Nendest üleelamistest lugeda oli südantlõhestav, sest olles ise ema, ei kujutaks ma ette olukorda, kus laps on pidevalt õnnetu, olgugi et minu võimuses on seda muuta.
Aastaid hiljem otsustas täiskasvanud Jamiyla kahesse kogukonnas elatud aastasse süveneda, et mõista, miks soovisid vanemad seal viibida ja mis ajendas neid lõpuks lahkuma. Jamiyla suutis emaga isegi juhtunut analüüsida, kuigi see oli mõlemale raske. Nad olid võimelised küll asjadest ausalt rääkima, aga tohutut kergendust tundis Jamiyla alles pärast seda, kui ema oli temalt andeks palunud. Alles siis tundis ta, et terveneb ja suudab rasketest emotsioonidest vabaneda. Ta mõistis nüüd ema üleelamisi ja seda, kui raske oli emal peale isolatsioonis elamist toime tulla. Ummi sai omalt poolt aru, et oli otsinud armastust ja iseennast valest kohast, riskides tütrest ilmajäämisega.
Emaga vesteldes selgus, et kogukonnaga liituti lootuses, et islam teeb perekonna tugevamaks ja isa pühendub rohkem perele. Tollane ühiskond oli neid rõhunud ja nad tundsid seetõttu, et ainus tee vabadusse on vabatahtlik isolatsioon. Emal ei jätkunud kindlameelsust isolatsioonist õigel ajal lahkuda – selleks oli vaja sisemist jõudu või mingit vahejuhtumit, mis pannuks teda teisiti mõtlema. Küll aga hakkas ta varakult kahtlema kogukonna ausates eluviisides, sest sealolijate sõnad ja teod ei langenud kokku ning elati viletsates tingimustes. Isa seevastu tundis end tähtsana ja soovis elukvaliteeti parandada, aga peale abikaasa ja tütre lahkumist tuli temagi kogukonnast ära.
Ema põhimõtteks oli olnud raskustest hoolimata edasi rühkida ja mitte alla anda. Kogukonnas leidus kõigele vaatamata helgeid momente, mis talle meeldisid: näiteks tunti üheskoos kogukonna üle uhkust ning nauditi päevi, mil oli lubatud pidulikumalt ja lõbusamalt aega veeta. Samuti meeldisid emale teatud usulised tõekspidamised, aga kui ta oli juba vabaduses viibinud, loobus ta nendestki. Raamatu teises pooles saamegi teada seda, kuidas Jamiyla ja ummi peale kogukonnast lahkumist uue eluga kohanevad, kuidas tüdrukul lasteaias ja koolis läheb ning mis Jamiyla isaga juhtus.
Teos puudutas mind sügavalt ja pani mõtlema erinevate käitumisviiside üle. Võib-olla liituvadki osad inimesed äärmusrühmitustega seetõttu, et neid rõhutakse ja neid peetakse teisejärgulisteks kodanikeks, samas kui rühmitused lubavad neile õiglust ja lugupidamist. Raamatul oli palju psühholoogilisi aspekte, mida oli huvitav lugeda – loo autor suutiski end tervendada sellega, et arutas toimunu emaga läbi ning sai seejärel oma negatiivsetest mõtetest vabaks.
***
Ilmunud: Sinisukk, 2023
Tõlkinud: Karin Suursalu
Leia e-kataloogist ESTER
Sirli Paimets
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja