Sofi Oksaneni debüütromaan annab aimu, kuidas mõtestab Eestis eelmisel ja sajandivahetusel toimunud sündmusi kõrvaltvaataja, kellel on riigiga tugev emotsionaalne side. Autor on ka mitmetes intervjuudes märkinud, et tihti ei saa soomlased sellest ajajärgust ega eestlastest kuigi palju aru ning huvi on tänamatult leige. Sofi Oksaneni teemade valik oma romaanis (ja ka järgnevates) on missioonitundega ettevõtmise tulemus.
Peategelase soome-eestlase Anna kaudu ilmneb autori väga hea buliimikute psühholoogia tundmine- kas kõik või mitte midagi. (Teised tudengid võtsid pakutud kotist hooletult üheainsa pastilli, kujutad sa ette, üheainsa!) Kui Annal on tuurid peal, siis ei peata teda miski. Tohutu magusaisu, haiglane huvi küpsetamise, kokkamise, kokaraamatute vastu. Iseenesest ei ole buliimikute suurim häda mitte peamiselt meeletu soov kohutavalt kõhn olla, vaid pidurdamatu isu ja obsessiiv-kompulsiivsele häirele viitav käitumismuster. Sadomasohhistile sarnaselt kasvatatakse himu, kuni enam lihtsalt ei suudeta vastu panna. Selleks, et isutamine ei teeks buliimikust elevanti, püüab ta rakendada pentsikuid meetmeid: kella kuue reegel, dieedid, keelatud söögid, turvatoidupäevad; kinnismõte numbritega – kalorite lugemine, 50 kilost ei tohi kaal üle minna. Buliimik ei saa aru, milleks süüa niisama kartuliputru, leiba, kurki, panna võileivale kurki, kui seal on samas peal või. Kurk on turvatoit! Haiglaslik söömine ja elustiil mõjutavad Anna peresuhteid, sõprussuhteid ja romantilisi suhteid. Ta ei suuda kuulata vanaema juttu, kes on talle just taskuraha andnud – hädavajalike asjade jaoks! –, vaid mõtleb, millal toidupoed kinni pannakse. Ta sööb oma armsama külmkapist kättemaksuks tordi ära, mis oli mõeldud külalistele. Kahjuks on inimestele omane kummaline uudishimu (eriti naise) kehade järele ning meedia panustab seega oma kajastustega haiguse süvenemisse palju. „Anoreksia on printsessihaigus. /…/ Naisekeha sentimeetrid on sama tähtsad kui riigipiir.“ (lk 14)
Paralleelloo peategelane Anna ema Katariina on Nõukogude Eestist Soome kolides muutunud paranoiliseks ja üksildaseks naisterahvaks, kelle mees on harvemini kodus, kui kodust ära. Katariina kahtlustab kõiki ja kõike, iial ei või teada, kes on järgmine KGB spioon – kas teine eesti naine telefonis, kes end sõbrannaks pakub või lapse pinginaaber Irene. Kas ta räägib kõigile, et Anna on eestlane, kas tema ema on nuhk? Kedagi ei saa usaldada. Seega üritab Katariina sulanduda, et keegi teda ei tülitaks. Anna ei tohi kodus Soomes eesti keeles rääkida ning Eestis ütleb ema sugulastele, et laps ei saa eesti keelest aru. Seega on Anna vaigistatud. Ema kontrollib ka tütre riietust. Lubatud on vaid teksad ja tossud. Ei mingeid seelikuid, me ei ole slaavlased!
Katariina on Soomes töötu ja seega püüab ta väikestviisi Tallinnas äri ajada, et perele rohkem kinke osta. Sugulastevaheline kadedus aga mängib oma rolli. Kõik tunnevad, et soome proua on neile liiga vähe kinke toonud. Eestlase suurim vaenlane on ikka teine eestlane olnud. Kui Eesti uuesti iseseisvub, ei tee Katariina sellest suuremat välja. See pole tähtis, mitte enam.
Uus Eesti tundub aga Annale võõras. Soomlaste kuvand on Eestis kolinaga alla käinud, kuna Viru ees seisva joodikust soomlase tossud ei avalda enam kellelegi muljet. Kuigi teatud määral võib Annale külge kasvatatud veneviha tajuda, annab suhtumisele aja muutumisesse tooni ka Nõukogude Eesti nostalgia. Kuhu kadusid kõik need linnupiimad ja õiged hapukoored ja vene hoorad ning miks on Viru ees nii palju klantspilte ja valgustahvleid? Laeval tekitavad jälkust purjus soomlased, Tallinnas küsib lillemüüja kümnekordse hinna. Keegi mind siin ei oota, tunneb Anna. Minu maa tüssab mind!
Romaani lõpus avaneb Anna jaoks aga ka helgemaid toone. Suur õnnelik lõpp ei ole ehk päris selline, nagu ootaks enamus lugejatest. Mingit müstilist ja ootamatut tervenemist ei toimu ja prints valgel hobusel jääb samuti tulemata, ent Anna õpib oma haigusega elama. Vahel ongi see parim, mida teha saab.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2004
Leia e-kataloogist ESTER
Annika Lindok
Eestikeelse osakonna raamatukoguhoidja
Väga hea arvustus!