„Seda lugu, kuidas otsitakse midagi, mis on kogu aeg sinus endas peidus olnud, on räägitud aegade jooksul erinevates variatsioonides, ikka ja jälle. (lk 82)
Romaani tegevus algab 2010.aastal. Noor abielupaar, Zoe ja Tom, saabuvad oma uude elukohta Marokosse, Casablancasse, lootusega leida lahendus ja uus algus oma sassiläinud kooselule. Siiski tundub see esialgu mitte õnnestuvat. Tom „matab“ end töösse, venitab õhtuid koos sõprade ja alkoholiga nii pikaks kui võimalik ning püüab leida tasakaalu igahommikuse jooksuringi ja päikesetõusuga. Zoe püüab kohaneda Casablancaga ning ületada enda sees olevaid hirme uue keskkonna ja võõraste inimeste osas. Siiski on tal kõrval tema väike aastane tütar Grace. Ta sisustab tütrele ilusa toa, ostab mänguasju, kannab last kõhukotis kõikjal kaasas ja pikutab tema kõrval voodis. Zoe kardab pisikuid ja peseb oma käsi sadu kordi päevas, kuni käed on lausa verel.
Mis siis ikkagi on juhtunud Zoe’i ja Tomi abieluga ning miks mehe suhe oma armsa tütrega on kuidagi ühepoolne ja imelik? Ja miks on kätepesu muutunud tema kinnisideeks? Kõik need küsimused kerkivad romaani lugedes üles ning panevad raamatut kiiresti edasi lugema.
Ühel päeval märkab Zoe toas üht üleskerkinud põrandalauda ning tema suureks üllatuseks leiab ta sealt peidikust väikese laeka koos ühe noore tüdruku päevikuga. Päevik algab 1.jaanuarist 1941.aastal. Zoe hakkab seda lugema ega suuda enam päevikut käest panna. See on ühe nutika, südamliku ja julge juudi juurtega 14aastase tüdruku Josie südamlik lugu nende perekonna elust Casablancas. Josie perekond (isa, ema ja teismeline õde Annette) on just hiljuti põgenenud Casablancasse Prantsusmaalt, pakku natside eest ning ootavad nüüd oma väljasõiduviisasid emigreerumiseks Ameerikasse.
Zoe loeb päevikut ning elab südamest kaasa kõigele sellele, mis Josie perekonnaga juhtub. Kõik see mõjutab ka tema enda olukorda. Ta tutvub mitmete kohalike inimestega, alustab lapiteki õmblemist oma pisitütre Grace`i väikestest riietest ning leiab tee Aafrikast tulnud põgenike varjupaika, et lugeda seal lastele raamatuid ja õpetada naistele lapitekkide tegemist. Ta mõtleb Josie peale, tunneb muret ja hirmu tema pärast, justkui kõik see juhtuks praegu. Aga ta naerab, nii nagu minagi lugejana Josie humoorikate tähelepanekute ja seikade peale. Minevik ja olevik justkui seguneksid.
Siis aga, 6.novembril 1942.aastal on päevikus viimane sissekanne. Zoe on segaduses ja hirmul. Sama tundsin ka mina lugejana raamatut lugedes. Miks jäi tüdruku „varanduse laegas“ koos päevikuga peidikusse? Miks ta seda kaasa ei võtnud? Mis juhtus? Kas Josie ja tema perekond pääsesid laevale ja kas nad jõudsid Ameerikasse? Kas Josie on veel praegu elus?
Mul on lugejana sügavalt heameel, et raamatu autor Fiona Valpy ei lõpetanud siinkohal raamatut, vaid lasi Zoe’l asuda uurima Josie perekonnaga juhtunut. Ta otsis üles tüdruku sõbrad ja inimesed, kes võiksid kõigest sellest midagi teada.
Siinkohal tahaksin siiski jätta lugejale õiguse ja võimaluse ise kõike seda raamatust lugeda ja juhtunule kaasa elada. Nii nagu elus ikka, on selles teoses nii kurbust kui ka elujaatavat leppimist olukordadega, mis meid kõiki võivad tabada. Küll luban lugejatele, et raamatu lõpuosa annab üllatusliku „võtme” ka Zoe ja Tomi lukule, et koos ettepoole vaadata ja edasi minna.
Raamatus on ka kolmas tegelane, see on Maroko ja Casablanca.
Romaani autor Fiona Valpy on paljude bestsellerite autor ning mitmed tema raamatud on tõlgitud ka eesti keelde.
Soovitan lugeda!
***
Ilmunud: Kirjastus Pegasus 2023
Leia e-kataloogist ESTER
Ülle Alt
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik seenior