Valerie Perrini nimi jõudis minuni raamatuga „Lilledele värsket vett“. Tegu on ülimenuka teosega, mis ilmus eesti keeles 2022. aastal ja millele on raamatukogudes senimaani järjekord. Tunnistan, et võtsin möödunud suvel ka ise selles sabas koha sisse ja lugesin raamatu läbi. Loetu meeldis väga ja innustas mind tutvuma ka autori värskeima üllitisega „Pühapäeva rüppe unustatud“. Ootused olid kõrgel, aga õnneks ei pidanud ma pettuma.
Raamatu peategelane on 21-aastane Justine, kes töötab Hortensia-nimelises vanadekodus hooldajana. Ta elab koos onupoeg Julesiga oma vanavanemate juures, sest nende vanemad hukkusid aastaid tagasi traagilises autoõnnetuses. Teine peategelane on ligi 100-aastane vanadekodu elanik Helene, kelle elulugu hakkab Justine kirja panema.
Jutulõng hakkabki jooksma paralleelselt mitmes ajas, saame teada Justine’i praegusest elust ja tegemistest, samuti tuleb ilmsiks tema vanemate hukkumise segased tagamaad 1990ndatel. Lugeja ees rullub lahti ka Helene elusaatus 1920ndatest kuni tema vanadekodusse jõudmiseni. Ühest peatükist teise vaatepunkt vahetub ning lugu jutustatakse kordamööda Justine’i, tema vanaema ja Helene silme läbi.
Nii nagu Perrini eelmine raamat ”Lilledele värsket vett”, on ka see teos ühtaegu kurb ja ilus, traagiline ja soe. Vanaproua ja tema mehe lugu on muidugi segadust ja katsumusi tulvil, nagu sõja üle elanud inimeste puhul sageli juhtub, aga selles on ka helgust ja positiivsust. Justine’i vanemate ja vanavanemate elusaatus on kahtlemata traagiline; selles on peidus armastust, viha, allasurumist, leppimist ja kahetsust. Raamat on kirja pandud väga kaarahaaravalt. Autor on tundliku sulega ning kirjeldab inimsaatusi ja -hingi äärmiselt tabavalt. Perrin julgeb mängida keeruliste teemadega (nt surm, õnnetused, düsfunktsionaalsed inimsuhted) ja kirjutada need mõistetavaks, isegi ilusaks.
Lisaks on raamatus oluline teema vanadus, millal see ikkagi saabub ja kas üldse saabub. Toimub ju tegevus ikkagi vanadekodus. Näiteks arutleb Justine nii:
„Kuid ma ei teagi, mis vanusest ollakse vana. Minu vahetuseülem proua Le Camus ütleb, et sellest hetkest, kui sa ei saa enam üksi oma majapidamisega hakkama. /…/ Minu arvates algab see üksildusega. Kui teine on läinud. Taevasse või kuhugi.
Minu kolleeg Jo ütleb, et vanaks saadakse siis, kui sa hakkad segast panema, ja see võib juhtuda juba väga noorelt. Üks mu teine kolleeg Maria ütleb, et see algab kõva kuulmise ja sellega, kui peab kümme korda päevas oma võtmeid taga otsima. Ma olen kakskümmend üks ja ma otsin kümme korda päevas oma võtmeid taga.”
Raamatu tagakaanel mainitakse salapärast isikut, kes vanadekodusse segadust tekitavaid kõnesid tegi. Mis sellega seoses toimus, kes või mis on pühapäeva rüppe unustatud ja mis lugu oli kajakaga, peate ise järele uurima. Head lugemist!
***
Ilmunud: Tänapäev, 2023
Leia e-kataloogist ESTER
Janela Tähepõld-Tammert
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja