Ilmselt ei ole enam olemas inimest, kes ühel või teisel hetkel oma elus ei oleks tundnud, et on töötamisest väsinud ning hommikuti voodist välja saamine selleks, et tööle minna, tundub talle üha keerulisem. Läbipõlemise näol on meil tegu üha kasvava kroonilise epideemiaga ja sellest hoolimata peetakse seda senini inimese enda probleemiks. Alati on ju võimalik mõnest tööülesandest keelduda ning puhkehetkel veidike mediteerida, et stressile paremini vastu panna.
Oma praktilistest näidetest läbi pikitud raamatus näitab Jennifer Moss, et läbipõlemise eest ei ole vastutav mitte läbi põlenud inimene ise, vaid vaatlema peaks hoopis tema töökeskkonda. Kohe raamatu alguses toob ta näite kanaarilindudest, kes saadetakse kaevanduskäikudesse veendumaks, et neis ei ole mürgiseid gaase. Kui kanaarilind kaevanduses sureb, kas me siis süüdistame teda, et ta lihtsalt rohkem ei pingutanud. Ei. Me saame aru, et asi polnud mitte kanaarilinnu väheses vastupanuvõimes, vaid eritunud mürgigaasides. Miks on meil siis nii raske sarnast mõtteviisi töökeskkonda üle kanda?
Moss on teinud ära põhjaliku eeltöö, suhelnud kümnete või isegi sadade ekspertide, tippjuhtide ja ka tavaliste töötajatega üle kogu maa. Autor räägib kogu raamatu vältel, kuidas läbipõlemisega seonduv on vaja põhjalikult ümber mõtestada selleks, et kõik inimesed saaksid teha oma tööd pingevabalt.
Kolm peamist mõtet, mis meelde jäid, olid järgmised:
1. Et töötajaid oleks võimalik päriselt motiveerida, peavad esmalt olema rahuldatud baasvajadused. Millegipärast unustatakse Maslow püramiid pidevalt ära ning korraldatakse mitmepäevaseid suvepäevasid ka madalapalgalistele, pidevalt kroonilise stressi all kannatavatele lihttöölistele, kellele need on pigem koormaks (veel üks asi kuhu minna!), mitte motivatsiooniks. Ehk võiks alustada ära elamist võimaldavast palgast ja võimalusest haiguse ajal kodus olla?
2. Ekspertarvamuste asemel võib olla kasu lihtsalt oma töötajatega rääkimisest. Kui su alluvad on sulle korduvalt mõista andnud, et töökoormus on liiga suur, siis seltskonnamängudeks mõeldud ruum või koolitus vaimse tervise hoidmiseks neid ei aita.
3. Läbipõlenud töötajat pole mõtet süüdistada selles, et ta endale aega ei võtnud või piisavalt joogaga ei tegelenud. Tööandja kohustus on töökorralduse muutmine, et läbipõlemine poleks võimalik.
Soovitan seda raamatut väga neile, kelle alluvuses töötab kasvõi üksainus inimene. Kindlasti leiavad mõtteainet ka töötajad ise, eriti just selle osas, mis on või ei ole nende vastutusala. Ehk suudame sellele epideemiale üheskoos vastu panna ja loome enda töötajate jaoks meeldiva keskkonna, mis nende vaimset tervist ei kahjusta.
Head lugemist!
***
Ilmunud: Äripäev 2023
Liis Konovalov
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja
Absoluutselt õige ja olen igati poolt! Hea artikkel! Väga tubli oled, Liis! Kõige tähtsam asi töökoha juures on vaimne tervis, täiesti õige. Õppisin seda ka mina. Väga kurb, et on olemas töökohti ja asutusi, kus seda ei väärtustata ning töötajat inimesena ei hinnata.