Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Lund muudkui sajab, rasket veesegust lumeloppa, mis maha kõnniteele jõudes kohe sulamist alustab. Lill peatub kadunud inimeste tahvli ees, hirmus, et võiks lörtsise klaasi taha paigutatud fotodelt leida oma isa – endise hinnatud maalikunstniku.
„Keedetud hirvede aeg“ on pilguheit ajastusse, mida varjutavad stagnatsioon ja kõhedad minevikusündmused, kus hingerahu üle valitseb hirm ning selget pilku katab ebamäärasuse hägu. Romaani fookuses on kolme peategelase maailma- ja kunstitunnetus, eelkõige noore neiu Lill Aruvee kujunemislugu ja eneseotsingud. Kujundirohke jutustamisstiil ja poeetilised vaated erisugustesse siseilmadesse pakuvad lugejale võimaluse nii nukraks äratundmiseks kui vaikseks muigamiseks.
Vaata „Keedetud hirvede aeg“ saadavust raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Romaani on kirjutanud andekas kunstnik ja kirjanik. Nagu on öeldud tema kohta – andekas sõnadega maalija.
Ilusad, lihtsad laused paelusid mind väga ja panid korduvalt uuesti lugema.
Romaani karakterid on keerulised, sest ka aeg on keeruline. See aeg nõuab oskust ümbritseva survel mitte ära keeda ja loomingulistel inimestel on seda raskem. Kuid lootus ja ilu peavad alati jääma.
Minu väga armastatud koerad on seekord võimu ja kurjuse sümbolid.
Raamat meeldis mulle väga ja kindlasti tasub lugeda.
Meenutus nõukogude ajast enne uute tuulte puhumist. Haarav. Väga rikkalik sõnade kasutus, kujundlik. Väga meeldis.
Soovitan.
Väga huvitav raamat, soovitan lugeda. Suurepärane keelekasutus ja mõnusas rahulikus rütmis kulgev lugu. Lugu viib tagasi kuskile nõukogude aegadesse ja peategelaseks on tüdruk, kelle sirgumist ja eneseotsingust see raamat räägibki. Palju avaldab mõju loominguline (kunstiline) keskkond, milles elab tüdruk. Ma ise ei saanud päris hästi aru hirvede sümbolist, mis läbis kogu teose, kuid igaüks mõtestab seda ise.
Raamat kirjeldab üht painavat ajalõiku meie lähiminevikust. Keerulisel ajal avaldub inimeste tõeline olemus.
Üks läheb meelsasti uuega kaasa, teine võitleb vastu, kolmas püüab lihtsalt ellu jääda.
Aga alati leidab neidki, kes igast olukorrst suudavad kasu lõigata.
Raamat on kirjutatud mõnusa keelekasutusega. Raamat on kulgev sissevaade nõukogude aega.
Lille ja tema pere lugu. Neiu elab kunstnike majas, sest tema isa on tuntud kunstnik. Praegu isa ei maali, sest ei saa maalida, mida tahab ning seda, mida peab, ta ei soovi. Tema maalid on keldris, kuid üks maal on seinal. Lill on seda maali korduval vaadanud, enne kui mõistab, mis sellel tegelikult kujutatud on. Naabreid peab kartma, ei saa rääkida, mida tegelikult mõtled ja tunned. Vabam on elu maal, kuhu pere lõpuks elama läheb.
Hästi kirjutatud. Soovitan.
Nõukogude aja nostalgia ja “piin”. Vahepeal samas ei saanud aru, kus ajastus lugu toimub. Kuid ei olnud minu jaoks negatiivne.
Lapsepõlve tunded “sudu” lõhn (kui seda saab nii öelda/kirjeldada).
Uuemat eesti kirjandust võiks tunda. Lugu sellest raamatust väga otsida ei maksa. Paremini saab aru, kui ajalist konteksti aimata.
Eneseotsingu lugu – üks paljudest. Nagu ikka, inimesi on häid ja halbu, ausaid ja keelevõverdajaid.
Ajaloolist tõde on maalitud muinasjutulis-luuleliste vahenditega. Põiming olmelise, isiksusliku nimg mõtisklustega on hästi kokku sulandatud. Tundub, et solvanguid, reetmisi, mürgiseid kuulujutte varjab hulgaliselt selle poeetilise keele lõimede vahel. Kas peategelane Lill on alguses ka nagu keedetud hirv, et loo lõpus ellu ärgata?
Mitmekihiline suurepärases sõnastuses lugu stagnaaja kunstiinimeste ja koolilaste elust. Ajastu surutisest ja vaimsest haprusest.
Sageli võib inimeste asemel valida sõbraks(toeks) looma – koera, linnu…
Keeleliselt kaunis raamat, kus sündmused toimuvad omas tempos, kuid mida on nauditav aeglaselt lugeda. Tegevus toimub nõukogude ajal, kuid seal on oma maagiline element. Peategelane Lill avastab ennast ja kunsti maailmas, mis on reguleeritud ja ei aktsepteeri tõelist, kaasa arvatud tema isa kunsti. Soovitan lugeda kõigile.
Kaunis eesti keeles ja rahulikus tempos kulgev teos. Lugejatel jääb endal aimata, mis vanuses on tegelased või mis Eestimaa paigas tegevus toimub. Eesti kirjanike teoseid tasub alati lugeda, meeldib või mitte.
Vaga onus lugemise raamat. Mina ei saanud enne loppu raamatut kaest ara panna, sest oli nii ponev.
Imelises eesti keeles kirjutatud raamat, mida soovitaks lugeda just nende põhjalike olukorrakirjelduste pärast. Pigem raskemeelne lugemine.
Sai huvitav lugemine. Lõuna-Eesti 1905. aasta. Sõna urjadnik oli uus teadmine. Täitsa loetav, põnev ja võiks ka järg tulla.
Natuke õudne lugeda, kui kehvades oludes inimesed on elanud. Aga sain targemaks ja oli hea lugemine.
Raamatu pealkiri mind lugema ei kutsunud, aga kuna ta oli siin lugemisprogrammis siis võtsin ta ikkagi ette.
Raamat räägib noore neiu eneseotsingutest ja oli minu jaoks natuke raske lugemine.
Asusin õhinaga lugema kuna minu isa ka maalims varasemalt.
Huvitav pealkirja valik. Ülesehitus jättis ka postiivse tulemuse.
Oli tore lugemine !
Soovitan!
Kirjanik annab hästi edasi lapsepõlve ajastut ja meeleolusid. Kirjanike maja kutsutakse lihtsalt majaks.
See on kuidagi puudutav ja luuleline. Kuidagi meenub ka enda lapsepõlv samas aegruumis. Lapse ebaselged hirmud. Eneseleidmine. Looming. Tuttav ja samas ängistav. Tahad nagu käest ära panna, aga ikka ei saa. Natuke nagu halb uni
Ühinen kooriga, et üks väga ilusas eesti keeles kirjutatud raamat. Mõnus ka käes hoida: hea paber, kõvad kaaned, sümpaatne kirjatüüp.
1980ndate aastate lapsena tekib vaevata seos Lille elu ja enese tähelepanekute vahel, haagid ridade vahele pandu ja ütlemata jäetuga. Huvitav, kuidas sama raamatut loeb ja mõistab 00ndate põlvkond või sealt hilisemadki?
Ja joonistamiseisu ajas peale. Akvarellid on liiga keerukad, aga lihtsalt sirgeldaminegi võib tuua sarnase maailmaloomise tunde, mida kogeb nooruke peategelane.
Kindlasti pole tegemist kergelt läbinähtava teosega. Palju on ridade vahel ja kulub aega enne kui loo tagamaad ja mõte emast lahti harutab. Paljud seosed paljastuvad alles päris lõpus.
Ajastu, milles tegevus toimub, on kindlasti kergemini mõistetav neile, kes on selles ise elanud.
Pingelised inimsuhted ja vajadus üle õla vaadata on hästi kirjutatud – need ei mõju masendavalt, kuid annavad piisavalt mõtteainet.
Raamat ajast, mil Eestis oli niinimetatud “raudse eesriide” aeg. Õigemini selle ajastu inimestest, kellest ühed olid eestimeelsed, teised kohandusid vastavalt nõukogulikule riigikorrale. Huvitav raamat.
Tõsine raamat, kuid huvitav. Loomingulistel inimestel oli sel ajastul tõenäoliselt raskem, kui näiteks lihtsal töötajal.
Soovitan väga. Millepärast? Lugege ise!
Maja elab, siginad-saginad, üles-alla, aknad uurivad, uksed praotuvad, seinad kuulevad. Läksin romaaniga kaasa ja kaasa, ootasin nagu neid hirvi, keda ei tulnud… aga nauditav oli, kuidas aju töötab, mõttemängud, rändlevad, hüppavad, keerlevad, uitavad. Kukuvad lausetesse.
See kõik on ilus, väga ilus. Hirvedega aga jäi kuidas jäi.
See on üks hõrk ja kaunis romaan. Tasa-tasakesi loet’ ja küll see ikka oli raske. Pisut raske lugemine.
Sest kesse ikka niiväga hirve keedab? Miks? Ja kui see on sümbol, siis mida see taab öelda?
Mõned lõigud (tsitaadid) “võtsin kaasa”.
“Jah, tõesti. Sellel linnul on huvitav sõprus huntidega. Ta on oma elu niimoodi korraldanud, et sööb seda, mis hundil saagist üle jääb: surnud hirvede ja kitsede jäänuseid näiteks. Kusjuures ta ei hooli raipe nahast või lihast, vaid eelistab konte ja luuüdi. Ta on ainus lind maailmas, kes toitub kontidest.” (lk.158)
“Ma rääkisin talle kõigest: Vahtra hulluksminekust ja värvide sigrimigrist klassipõrandal, proua Pihelist, kelle meelest on inimeste pilku hakatud ümber tegema, ja unustamisest, mis võib olulise igaveseks kustutada. Jutustasin keedetud hirvedest Verlini seinal ja sellest, kuidas tähelepanelikkust ja taiplikkust plüüšist pehmuse sees vangis hoitakse. Veel rääkisin ma isast, ning enam ma ei nutnud. Ma kurtsin, kui väga ma kardan kohata tema fotot sel hirmsal tahvlil, et ema ei luba mind keldrisse, kus hoitakse isa maale. (lk 191)