Julian Barnes näitab vaieldamatult kaasaegse kirjanduse meistriklassi, samas jagunevad tema teoste lugejad selgelt kahte lehte: Barnes kas meeldib, või ei meeldi teps mitte. „Elizabeth Finch“ astub sammu veelgi kaugemale, nimelt on raamatu esimene ja viimane kolmandik ülivõrdes suurepärased, kuid keskmine osa mitte-nii-ajaloohuvilisele suhteliselt… loetamatu. Selles osas nõustuvad minuga teisedki arvustajad, näiteks siin. Mul endal jäi raamat seisma üsna pikaks ajaks ning lõpuks – tunnistan pattu – jätsin keskmiseks osaks olevast esseest ilmselt kaks kolmandikku lugemata ja seda hoolimata sellest, et Barnes on üks mu lemmikautoritest.
Üldiselt võluvad Barnesi teosed mind oma napi ja stiliseeritud lauseehitusega, „Elizabeth Finchis“ on sõnavahtu vähe ning raamat lõppkokkuvõttes üsna õbluke. Just raamatu keel on see, mis ajendas mind seda laenutama ja ka sisu tundus põnev: ülikooli õppejõud, üsnagi eksentriline Elizabeth Finch paneb kõik õpilased endast rääkima ning ühel neist tekib temaga eluaegne lõunatamistraditsioon. Tema surma järel selgub, et just sellele õpilasele on ta pärandanud oma märkmeraamatud ja muugi ning Neilil tekib idee kirjutada nende põhjal oma endise õppejõu elulugu. Nii ta seal siis neid märkmeid uurib ning mõtiskleb, mida üks või teine märksõna tähendada võiks, kuni jõuab viimaks „kahvatu galilealase“ ehk Julianus Apostatani, kellest räägibki raamatut poolitav essee.
Nagu kõik elulookirjutajad, peab ka Neil tegema omajagu detektiivitööd tuvastamaks, mida üks või teine lühend või nimi Elizabeth Finchi jaoks tähendas. Algul tundub ta jutustajana usaldusväärne, et mida enam me edasi liigume, seda selgemaks saab, et Neili pilt oma muusast on teatud mõttes kallutatud. Kui sellekohane arvamus võib püsida ka hüpoteetiline, siis lõpuks saame Neili koolikaaslase sõnadest teada, et „… sa ei olnud temast mitte ainult pisut pöördes, vaid Sa tegid temast müüdi.“ (lk 153). Pigem ongi tegu mõtiskleva märkmeraamatuga, mis paneb mõtlema selle üle, kui palju me ühe või teise inimese elu kohta tegelikult teame isegi siis, kui temaga lähedastes suhetes oleme.
Kas ma soovitan seda raamatut? Lihtsalt kergeks ajaviitelugemiseks vist pigem ei. Kirjanduse- ja ajaloohuvilisele ning kaasaegse kirjanduse armastajale jah. Maailmapilti avardas ja silmaringi laiendas see küll.
Ilmunud: Varrak 2023
Tõlkinud: Liisi Rünkla
Julian Barnes “Elizabeth Finch” e-kataloogis ESTER
Liis Konovalov
Südalinna raamatukogu raamatukoguhoidja