Nina Lykke romaan „Surmahaigus“ on terav ja humoorikas pilguheit keskeakriisi, abielu ja tänapäeva ühiskonna varjatud probleemidesse.
Peategelane Elin, kes on aastakümneid töötanud perearstina ja elanud näiliselt harmoonilises abielus spordifanaatikust Akseliga, satub elu ristteele, kui tema minevikust ilmub ootamatult välja Bjørn – mees, kellele kuulus kunagi tema süda.
“Meid juhivad pisiasjad. Meid juhivad, hoiavad püsti ja kukutavad pikali mikroskoopilised pisiasjad. Näiteks saadad kellelegi kogemata sõbrakutse või valele isikule sõnumi, ja korraga on kogu elu muutunud” (lk 223). Väike näiliselt süütu pisiasi – sõbrakutse saatmine sotsiaalmeedias endisele kavalerile – raputas Elini seni pealtnäha stabiilset elu, tuues esile vanad tunded, mis olid kaua varjul püsinud.
Elin tõmbub sellele teeristile sattudes eemale nii oma kodust kui emotsionaalsest mugavusest, asudes salaja elama oma arstikabinetti, kuhu patsiendid toovad kaasa mitte ainult oma tervisemured, vaid ka isikliku argielu koomilised detailid. Paraku leiab Elin liialt sageli lohutust alkoholist, millele ta on hakanud liigagi tihti toetuma, et vaigistada oma sisemist rahutust ja üksildust. Kuigi Elin on tihti oma muredega üksi, pakub talle ootamatut tuge kabineti vaimukas ja irooniline “elanik”, inimesesuurune plastikust skelett Tore, kes on Elini peas alati valmis arvamust avaldama ja lahendusi pakkuma.
Romaan justkui mängib küsimusega, mis juhtuks, kui inimene laseks end minevikust täielikult kaasa viia? Kas vanad tunded ja kaotatud võimalused võivad tõesti muuta olevikku või on see lihtsalt põgenemine keskealise inimese hallist argipäevast? Elini suhe abikaasa Akseli ja naabritega paljastab inimeste võimetuse olla aus – nii teiste kui ka iseenda vastu. Autor loob paralleeli Elini patsientidega, kelle hädad on tihti elustiilist põhjustatud, kuid keda Elin ravib hoopis oma kannatlikkuse ja irooniaga.
Lugemise edenedes jäin aina enam mõtlema, miks on autor valinud raamatu pealkirjaks midagi nii morbiidset ning rasket, lausa lõplikku. Keskeakriis – eluhetk, kus inimene hakkab kahtlema oma minevikus tehtud valikutes ja tuleviku võimalustes – võib tunduda kui aeglane „suremine“. See ei tähenda otseselt elu lõppu, vaid elu kvaliteedi hääbumist, kui inimene ei julge astuda vastu oma hirmudele ja tunnetele. Ilmselt võis autor valida selle pealkirja ka seetõttu, kuna soovib rõhutada inimeste haavatavust ning ka vajadust eheda ning tähendusrikka elu järele – leida julgust muuta oma elu, tunnistada oma vigu ja hakata elama tõeliselt ning siiralt.
Ilmunud: Eesti Raamat 2021 (uus trükk 2024)
Marelle Kirnmann
Väike-Õismäe raamatukogu juhataja
Nina Lykke “Surmahaigus” e-kataloogis ESTER (2021)