Kas oled juba enda jaoks avastanud metsikult ilusa Naissaare?
Birgit satub esimest korda Naissaarele tänu oma emale ja Harju matkaklubile. Tal oli suurepärane võimalus olla esimeste seas, kes sai näha Naissaare matkaradade loomist ja neid koos matkaklubiga looduses märgistada. Tegu oli tol ajal ohtliku tegevusega, kuna militaarse ajalooga Naissaarele oli okupatsiooni ajast jäänud palju ohtlikke lõhkekehi. Ette märgitud rajast kõrvale minna ei tohtinud – see oli eluohtlik. Raamatust selgub näiteks fakt, et okupatsiooniaegsetes kooliraamatutes, mille tõestuseks on Põhja-Eesti 1956 aasta kaart, ei olnud Naissaar üldse märgitud. Selle asemel oli meri ning neile, kes elasid Pirital ja nägid Naissaart öeldi, et see on Aegna.
Birgit Itse “Minu Naissaar” on lugu saarest, selle ajaloost, seal elanud ja elavatest inimestest. Raamatusse on pikitud matkatarkusi, lugusid saare taastamisest ja inimestega juhtunud eredamad lugusid. Need on esitatud läbi minategelase kujunemisloo noorest ebakindlast neiust metsikult ägedaks naiseks. Sellel teekonnal on määrava tähtsusega võimalus õppida noorgiidiks ja hakata tegema Naissaarel ekskursioone. Uus väljakutse annab Birgitile võimaluse ennast teostada keskkonnas, kus teda võeti ühena omade seast. Armastus Naissaare vastu kiirgas temast välja ning kohalikud tundsid selle ära. Tekkis kuuluvuse tunne mida ebakindel noor sageli vajab. Mandril oli Birgit korralik tüdruk aga Naissaarel giidiks olemisest sai tema jaoks aeg ja koht, kus ennast välja elada – poole ööni tantsida, vimkasid visata, metsikul Naissaarel metsikult armuda.
2002. aastal olen taskusuurusesse ruudulisse märkmikku kirjutanud read: “Iga saabumine ja lahkumine Naissaarelt on erinev. Ent midagi on ka sarnast. Ootusärevus saabudes ja nukrus lahkudes ning alatine soov tagasi tulla” Birgit Itse “Minu Naissaar” lk 202
Lugedes seda raamatut on oli mul võimalus samastuda, sest keskkooli ajal matkamas käimine muutis minu elus nii mõndagi. Naissaarele sattusin aastatel 2008-2011 üsna mitu korda ja kogu saar sai läbi käidud. Meenus üks mu elu meeldejäävamaid aastavahetusi 2009-2010 mille veetsime sõpruskonnaga Naissaarel. Lahtise paadiga sõit saarele, suur lumetorm, ja nii palju metsikult ilusaid mälestusi. Näiteks oli Petkal siis kodustatud orav. Tänan autorit, et ta tuletas mulle meelde kui ammu ma pole Naissaarel käinud, kindlasti võtan selle plaani.
Soovitan seda raamatut kõigile kes tunnevad huvi Eesti ajaloo ja Naissaare vastu sõltumata selles kas sa oled seal käinud või mitte.
Märksõnad: Naissaar, ajalugu, eneseleidmine
Ilmunud: Petrone Print 2024
Birgit Itse „Minu Naissaar: metsikult ilus“ e-kataloogis ESTER
Anne Sõber
Sääse raamatukogu juhataja
Aitäh, hea Anne, selle südamliku arvustuse ja ka oma mälestuste jagamise eest. Võimalik, et oleme saarel kohtunudki, mis sest, et ehk põgusalt.