„12 aastat orjana“ on New Yorgi osariigi kodaniku Solomon Northupi jutustus sellest, kuidas ta 1841. aastal Washingtonis rööviti ja 1853. aastal Louisianas ühest Punase jõe ääres asunud puuvillaistandusest vabastati.
Solomon Northup oli pärit New Yorgist. Ta elas seal vaba mehena. Tal oli seal naine ja kolm last. Ta oli haritud mees ja oskas väga hästi mängida viiulit. New Yorgis kohtus Solomon kahe mehega, kes olid huvitatud tema viiulimänguoskustest. Mehed tegid talle ettepaneku mängida nende ettevõtmises mõned päevad viiulit. Kui nad jõudsid Washingtoni, siis Solomon uimastati ja ärgates leidis ta ennast ahelatest.
Solomoni saatuseks oli viibida vangistuses mitme peremehe omanduses. See, kuidas teda koheldi Pine Woodsis viibimise ajal, näitab, et orjapidajate seas leidub nii humaanseid inimesi kui ka jõhkardeid. Mõnedest neist räägitakse tänulike tunnetega, teistest seevastu meelekibedusega.
Teda orjusesse meelitanud inimesi kirjeldab ta järgmiselt:
Nad olid tookord äärmiselt lahked, nagu nad olid meie esimesest kohtumisest peale olnud. Ei lastud mööda ühtegi võimalust kõnetada mind tunnustavalt. Samas olin ma kahtlemata meelestatud nende suhtes soosivalt. Nad olid võitnud minu täieliku usalduse ning ma oleksin usaldanud neid ükskõik milles. Nende pidev jutustamine ja see, kuidas nad minuga suhtlesid – nende ettenägelikkus, kui nad tegid ettepaneku, et tuleks hankida vaba mehe paberid, ning sajad muud pisiasjad, mida pole siinkohal tarvidust korrata – viitasid kõik sellele, et nad olid tõepoolest minu sõbrad, kes muretsevad siiralt minu heaolu pärast. (lk 24)
Väga põnev, kaasahaarav ja emotsionaalne raamat. Kohati on tekst ülepaisutatud, aga see ilmselt tuleb sellest, et raamat on kirjutatud aastal 1853.
Raamatu põhjal valmis 2013. aastal samanimeline film, mis võitis kolm Oscarit ja Kuldgloobuse.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2014
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja