Ühtaegu naljakas, nukker ja mõtlemapanev raamat Eestimaa venelasest ja tema probleemidest. Aktuaalne teema. Valus reaalsus. Raamat meie venekeelsete noorte hirmudest läbi minategelase ja tema kaasteeliste silmade. Hirm olla teise sordi inimesed, keda küll ei diskrimineerita, kuid keda ignoreeritakse vaatamata haridusele ja oskustele, kes tunnevad, et nö klaaslagi nende kohal muutub üha madalamaks ning kelle hinges on soov lahkuda mujale paremat tulevikku otsima. Kuid samas kurb tõdemus, et kahjuks ei oodata neid kusagil, isegi mitte Venemaal. Venemaa on kui kägu, kes munenud võõrasse pessa.
Ühiskonnas oma kohta otsiva, kuid üleliigseks inimeseks kujunemise lugu. Süsteemi kinni jäänu tõdemus, äratundmine, et indiviid ei suuda süsteemiga võidelda, seda muuta. Sest süsteem on ühiskond, organiseeritud inimgrupp. See muutub vaid ise evolutsioonis. Oleme nii süsteemi kui ka iseenda pantvangid. Raamat väikese inimese elust võõrandumisest (oma linnast pärast Skandinaavia eksirännakutelt naasmist, kodust, kus ei tunne end küll nii kui külas) ja mõnede tegelaste puhul minevikulõksu jäämisest, võõraste mõtete ja ajaloo kolletanud vaimude eest võitlusse tõmmata laskmisest.
Kuigi raamat on kirjutatud humoorikalt ja väga heas keeles (ka tõlge on suurepärane), jääb siiski kõlama inimeste vaimne kokkusurutus, äärmine isoleeritus, elu tühisuse ja tarbetuse tajumine, mida võimendab kõike tappev jõuetus, kägistav raev.
Kõik sündmused, inimesed, olnu – peotäis põrmu. Põrm on siin üldmõiste, mis tähistab minevikku, tagasipöördumatust, samas ka lootust, et see peotäis võiks muuta tulevikus tühjuse viljakaks pinnaseks.
Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
1 thought on “Andrei Ivanov “Peotäis põrmu””