Aksi – mereriik Tallinna külje all

aksi59 hektari suurune Aksi saar (nimetatud ka Väike-Prangliks) asub Muuga lahes. Esimesed teated Aksi saare kohta pärinevad keskajast.

Näiteks 1834. aasta hingerevisjonis on loetletud Axisare elanikud. Erinevates allikates on kasutatud ka nimevorme Hachesaar, Aakse Saar, Haksi-sar. Nime päritolu võib olla sõnast „hahk“ (merelind; ka hall värvus), soome päritolu sõnast haaksi (laev, lodi, alus), või ka haks (soome murdes valge räim). Endised saareelanikud pidasid kõige tõenäolisemaks kodusaare nime tulekut sõnast haaksi. Sellega viidati saare olulisele asendile mereteede läheduses, ümbruskonnas toimunud arvukatele laevahukkudele, sidemetele Soomega ja kindlasti ka saare laevameenutavale kujule. Aksi saar jäi olulise laevatee äärde, ning Väike Pranglina (Lilla Wrangö või Klein Wrangelsholm) nimetati saart juba 13. sajandil esimestel merekaartidel ja Soome lahe meresõidukirjeldustes.

1549. aastast kuulus saar Haljava mõisa alla, 1847 müüs parun Stackelberg Aksi ja Prangli saared Girard de Soucantoni suguvõsale. Saare püsiasustus sai alguse 18. sajandi lõpul, kui sinna 1798. aastal  asus varem Pranglil elanud Abram perekonnaga. Tema järeltulijad rajasid aja jooksul saarele viis talu. Elanikud said oma põhisissetuleku kalapüügist. Kala müüdi Tallinna turul või vahetati mandritaludes põllusaaduste ja küttepuude vastu. Käidi ka hülgeid küttimas ja lasti merelinde.

Saarerahval olid head merepaadid ja nad tegutsesid ümbruskonna turgudel juba siis, kui mandritaludes elati üsna sunnismaiselt. Soomest toodi salakaubana soola, samuti kohvi, tuletikke, tõrva ja muud kraami. Kevadeti sõideti kala püüdma Soome lõunarannikule ja saartele, kus elas ka Aksi rahva sugulasi. 20. sajandi algul sai Aksi Madise talu paaditöökoda nii Tallinnas kui kogu Põhjarannikul üsna  tuntud paadiehituskeskuseks.

Aksi saar oli ka andekate muusikute saar. 19. sajandi algupoolel muretseti kõigisse taludesse orelid. Paadimeister Aleksander Aksberg oli ka tuntud harmooniumiehitaja ja hooldas ümbruskonna kirikute oreleid. Kodune musitseerimine saarel oli elav, tegutses laulukoor ja lühikest aega ka Prangli-Aksi puhkpilliorkester. Teise maailmasõja päevil lahkus suurem osa Aksbergide suguvõsa liikmetest Rootsi, kust osa läks edasi Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Viimased elanikud evakueeriti 1953. aastal.

Aksi saar on ühtaegu täiesti eriline ja omaette maailm ning iseloomulik Eesti väikesaartele, Tallinnale lähedal ja ometi nii kaugel. Pea viiskümmend aastat unustuse hõlma vajununa on siiski nii saar ise, selle loodus kui sealsed inimesed, Aksbergide perekond ja nende ettevõtmised kindlasti väärt jäädvustamist ja ühtede kaante vahele paigutamist, nii lisades killukese teadmist eesti randlaste ja saarte maailmast. Raamat on eriline, kuna endistel aksilastel ja nende järeltulijatel on selles suur osa: nende mälestused ja arvukad fotod on kõrvu analüüsivate kirjeldustega, mis koos aitavad maalida värvilise pildi sellest omapärasest maailmast, mis on inspireerinud kõiki, kes sellega seni kokku puutunud.

Raamat Aksi saarest on Rannarahva Muuseumi esimene suurem väljaanne.

Vaata ka:

 

Lea Raak
Kännukuke raamatukogu
raamatukoguhoidja

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga