Eessõnas: „See raamat on mõeldud inimestele, kes tunnevad tegelikku elu ja julgevad elada; oskavad naljast aru saada ja vajadusel ka iseenda üle naerda.“
Tegevus: üheksakümnendate esimene pool. Peategelane on noor kriminaalpolitseinik, kes on lõpetanud Paikuse politseikooli ning keda edaspidiselt „juhendatakse“ stiilis: „kutsikad visati vette ning need, kes ujuma õppisid, võeti aastate jooksul omaks ja neist peeti lugu“
Esimesed altkäemaksud … peod patrullis olles ja valve ajal! Šuriku seiklused EV moodi?
„Neile, kellel ei olnud juhust töötada 1990. aastate alguses mõnes Eesti Politsei jaoskonnas, pean selgitama, et alkoholi tarvitamine töö ajal ja töökohal – kabinetis, korrapidamisruumis, patrullautos ja üleüldse igal pool ja igal võimalikul juhul – kuulus töötajate enamuse jaoks lahutamatult tollase töökultuuri juurde.“ Kaine lugeja mõistus ei taha seda uskuda, loodetavasti on see fakt siiski fiktiivne …
Kas politsei tegi haltuurat? Jah tegi, kuigi see oli keelatud. Kui 1993. aastal turvafirmad tekkisid, kadus politseinikel tulus lisateenistus ära. Samas on muidugi kurb teada saada, kuidas seda lisatööd tehti. Näiteks kui valvati mingit kauplust, siis joodi öö läbi poe kulul …
Õnneks on raamatus kirjutatud ka positiivseid juhtumeid sellest, kuidas õnnestunult pätte püüti ja kuritegusid lahendati, aga domineerima jääb siiski ohjeldamatu alkoholi joomine …
***
Ilmunud: Tänapäev, 2015
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Rena Jaanhold
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik