Sellise sünge kaanepildiga raamat on aktuaalsel teemal kirjutatud. London on gripipandeemia epitsentriks ning linn on lukku pandud. Kehtivad liikluspiirangud, liiklus on välja surnud, korda valvab sõjavägi. Sellest hoolimata on linnas rahvarahutused ja vägivald. Kõik asutused on suletud, osad on laudadega kinni löödud, osad põletatud ja rüüstatud. Liigelda tohib ainult lubadega ning kui sõjaväe korraldustele ei allu, siis sind lastakse lihtsalt maha. Ja keegi ei küsi, kas sa olid haige või ei olnud, või mis asju üldse ajasid. Kõige hullemaks ähvarduseks on see, kui teine inimene ütleb, et ma hingan su peale. Ja Londoni kohal on paks must suits. See tuleb krematooriumitest.
Aga linnugripipandeemia ei ole siin raamatus ainus teema. Oluline on ka see, et uue haigla ehitusplatsilt ühest august leitakse kott lapse luudega. Eelmisel päeval neid seal ei olnud. Asja asub uurima karune šotlasest politseiuurija Jack MacNeil. See on tema viimane tööpäev politseis ning ta teeb kõik endast oleneva, et see juhtum lahendada. Jälje leidmisel on tal natuke õnne ka ning seda mööda ta asubki minema nagu jäljekoer. Paraku on aga inimesi, kes ei taha, et asi lahenduse leiaks. Selle nimel on osad inimesed valmis jätma selja taha hunniku laipu.
See oli huvitav raamat, mitte just nii põnev, et ei saa käest pandud, aga ikkagi kaasahaarav. Tegevus toimub praktiliselt 24 tunni jooksul, sekka on põimitud ka erinevate tegelaste minevikumeenutusi.
Autor ise ütleb eessõnas, et kirjutas raamatu 2005. aastal, aga toona seda ei avaldatud, sest leiti, et ta maalitud pilt ei ole realistlik. Tundub, et nüüd oli raamatu ilmumise jaoks õige aeg, sest see, mis siin raamatus kirjas, ei tundu enam üldsegi nii utoopiline. Minul oli seda veider lugeda, sest osad asjad olid nagu praeguse aja pealt maha kirjutatud. Kindlasti on see huvitav lugemine neile, kellel pole pandeemiast kõrini saanud.
***
Ilmunud: Eesti Raamat, 2020
Tõlkinud: Piret Lemetti
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja