Tüdrukuid kaob maailmas ikka ja jälle, isegi sarnaste nimedega kaovad… Aga kadumisi ei tohiks segi ajada! Nii nagu ka nende kadumiste kohta kirjutatud raamatuid. Näiteks eelmisel aastal (2019) anti välja veel üks samalaadse pealkirjaga teos, kuid tegemist teise autoriga (Angela Marsons).
Ei tule kellelegi üllatusena, et Rootsis valmistatud euroviis, sõiduk või krimiromaan on kvaliteetne, tugeva ülesehitusega, turvaline, haarab sind kohe algusest kaasa ja juhatab ilma eriliste eksirännakuteta sihile. Peaaegu õnnelikuna. Proovime siinkohal mõtiskleda, mis siis jääb täiuslikust õnnehetkest puudu melomaanidel, autopededel ja lugemisgurmaanidel.
Näiteks eurolaul. Rootslased on võidulaulmise võitnud mitmeid-setmeid kordi. Kui lavalt lööb laulu lahti rootsi laulik või kõrvadeni kandub rootsi muusikute loodud laul, hakkavad jalakesed iseenesest tatsuma ja suu kaasa ümisema. Muusika kulgeb meeleolukalt lõpuni ilma kordagi komistamata, hoogsalt. Konarusteta! Kõik tundub nii neetult hästi kokkukõlavat, et nagu ei usukski, et kellegi karvased käed on lauluviisi tuhandeid kordi lihvinud. Ei tahaks uskuda … sest lauluke on ju nii nunnu! Samas väidab liiga palju muusikahuvilisi, et nemad küll seda kommertssaadet kommertslauludega ei vaata … Isegi salaja mitte.
Õige svenssoni (tüüpiline rootslane) kindel sõber ja tugisammas on loomulikult keegi, keda kutsutakse Volvoks. Volvo on neile omane, Volvo on turvaline ja kõige talve- ning lollikindlam. Saab ei olnud seda ju ometigi mitte. Disaingi on Saabil selline imelik, rohkem lennukite kui svenssonite moodi. Lõpptulemusena, ilmselt karistuseks, ostsid Saabi hollandlased, pärast ameeriklased ja hiljem hiinlased. Või oli see teistpidi.
Mõni julgem mudel väljaarvatud, siis Volvo on aegadest aegadesse säilitanud oma punase joone: vastupidavuse külmastikule ja turvalisus ennekõike; põhirõhk muus osas pühendati kosmeetilistele muudatustele, autoinimeste keeles.
Püha taevas! Milleks kõneleda lugemiselamuses kommertssuunitlusega eurolauludest või koguni roostetavatest sõiduautodest? Sestap, et paljugi eelneva jutu väidetest kehtib ka rootsi krimikirjanduse kohta. Võtad kätte ja juba tead, mida võib oodata. Kindel doos head krimikirjandust. Ei mingit üllatust. Raamat on üles ehitatud suurepäraselt, narratiiv lobe, sündmustik põnev ning pervertidest pole puudust. Skandinaavia krimikirjanik teab suurepäraselt, mis müüb, ehk vägivald, seeriakillerid, intsest, keerukad peresuhted, hääbuvad inimsuhted jms.
Igal üliandekal detektiivil peavad olema puudused, veidrused või kõrvalekalded, et maha pesta üliinimlikkuse algeid, ja et nad võiksid lugejale meeldida. Näiteks Agatha Christie kirjanduslik detektiiv Poirot oli rahvuselt belglane ja see võis kaasaegsele britile tähendada jumal teab mida; tänasel päeval pseodonüüm Kepleri nime all rootsi keeles kirjutaval abielupaaril on uurijaks palgatud soomlane. Mõelda vaid, maailm on päris hukka läinud!
Kadunud tüdrukute ahistajaid ja mõrvareid otsib taga lesbiline politseinik. Kui tavaliselt kimbutavad kirjanduses uurijaid joomatuurid, siis sedapuhku on politseitöötaja mured seotud pigem tülidega samast soost armukestega. Tema kaaskolleeg, samuti naissoost uurija, on aga ennekõike tuntud oma ropu suu ja tulemusliku rööprähklemise poolest.
Et mitte teha käesoleva raamatu autorile ülekohut, siis tunnistan, et kui oleksin nimetatud teost sattunud lugema esimesena, pean silmas esimesena skandinaavia autorite üllitistest, siis oleksin kasutanud vaid ülivõrdeid. Kuna see nii mitte ei ole ja süües kasvab isu, siis oleksin teosest oodanud tavapärasest headusest veelgi paremat.
***
Ilmunud: Eesti Raamat 2020
Tõlkinud: Kadri Okas
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Paul Pajos
Raamatukogubussi juht-raamatukoguhoidja abi