Toomas Leito mälestusteraamat kirjeldab elu nõukogude aja lõpukümnenditel ja 1990ndatel aastatel. Ja nagu ta on lubanud eessõnas – teadlikult ei valeta.
Autor on kulgenud läbi elu suhteliselt mõnusalt. Leito alustab enda tagasivaadet elule meenutades ülikooliaega. Tol ajal suunati eesti filoloogid üle Eesti koolidesse õpetajateks, aga kõik selleks saada ei tahtnud. Leito pääses Inturisti giidiks ja nautis põnevat elu, mille katkestas kutse sõjaväkke. Välismaale (Saksa DV) sõjaväkke ei pääsenud igaüks. Samas, oskamata korralikku rivisammu ja olles ka vene keelega kimpus, polnud teenistuse algus just meeldivaim. Kuid siiski sai meie kangelane täiel rinnal nautida kõrgema elatustasemega (Venemaaga võrreldes) riigi hüvesid. Sõjaväes oleku ajal astus Leito komparteisse: kui lükati ette tühi paberileht avalduse kirjutamiseks, siis ta ei vaielnud vastu… Ta teadis, et „ühiskonnas edasi jõuda sai vaid partei najal“ ja „toona astusid paljud asjalikud noored parteisse“. Ja nii see eluke läks. Välisturismi valitsus, välispoliitika ülevaatekogumiku „Välispanoraam“ koostamine, kirjastajakarjäär Eesti Raamatus ja siis äkki pakkumine minna Moskvasse kõrgemasse parteikooli. Leito sooritas „vägitüki“ ja luges Marxi „Kapitali“ esimese osa kaanest kaaneni läbi, sest marksismist ju räägiti kogu aeg… Kaks aastat harivaid loenguid, akadeemilist raamatukogu, orienteerumist Moskva teatrielus, muuseumide külastamisi.
Aga tagasi Eestis olles „Sain omal nahal tunda, mis tähendas lõhe rahva ja partei vahel“. Paljud tuttavad ja isegi osa lähisugulasi keerasid pärast Leito paduparteilaseks hakkamist talle selja. Järgnesid töötamine ajalehes Rahva Hääl, pendeldamine Valge maja ja Moskva vahel, taas Rahva Hääles.
Siis uus elu vabas Eestis. Kui senini kulgesid mälestused suhteliselt rahulikus tempos, siis sealt peale, kui toimusid Eesti ajalehtede erastamised ja üksteisel sõna otseses mõttes nahka üle kõrvade tõmmati, läks asi hoogsaks, lausa põnevikuks kätte. Tundub, et selle tormlemise jaoks oli Leito liiga leebe, liiga filoloog. Kapitalism, see kauboi oma, oli talle raske taluda. Ühe ilusa püsiva asjani see lõpuks siiski viis ja Toomas Leitole peame olema tänulikud kirjastuse Tänapäev olemasolu eest.
Autor on lootnud enda raamatu eessõnas, et ehk on tema eluloos midagi köitvat. No midagi kindlasti leiab. See, et autor on aeg-ajalt pikkinud teksti sekka abikaasa Kaja mälestusi, on raamatule kasuks tulnud. See teeb autori kuidagi inimlikumaks. Igaühel, kes seda mälestusteraamatut loeb, saab olema oma mõttevirvendus: kes on midagi sarnast kogenud, kes millestki sellisest ilma jäänud. Need, kes seda aega ei tea, on õnnega koos ja võivad vaid imestada, et kas nii oligi või?
Loe ka Jaan Martinsoni ja Olev Remsu arvustusi.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2020
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Riina Pohlak
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja
Kui poleks olemas tüüpsõna ‘muuseum’, või lubaks kirjakeel ‘muuseumi’ asemel eestlasele suupärasemat vastet ‘muusem’… Siis saaks selle käänata tõesti ‘muusemite’. Muidu peaks haritud ja keelevasituga inimene käänama osastava käände mitmust ‘muuseumide’.
Täname märkamast!