Françoise Sagan “Kõik need südamesopid”

Isegi kui kirjaniku loometee on kestnud viiskümmend aastat, kirjutab ta ikkagi ühe ja sama loo versioone ikka uuesti ja uuesti. Selline tunne tekkis Françoise Sagani värskeimat ilmunud teost “Kõik need südamesopid” lugedes.

Selle romaani teeb tähelepanuväärseks fakt, et see oli autori viimane. Ja et see oli lihtsalt üks pealkirjata ja lõpetamata tekst, mis igasuguste autorist jäänud paberite vahelt esialgu silmagi ei torganud. Avaldamiskõlblikuks tegi selle Sagani poeg Denis Westhoff, püüdes vajalikke parandusi tehes ema stiilile truuks jääda.

Aga millest see tunne, et kõik kordub taas? Kui võrrelda Françoise Saganile kuulsuse toonud debüütromaani Bonjour Tristesse (eesti keeles “Kurbus kummaline tunne”) ja viimast Les Quatre coins du coeur (eesti keeles “Kõik need südamesopid”), siis ühisnimetajateks on kaunis maakoht, ilusad saatuslikud naised ja paras segadus tegelaste hinges. “Südamesoppide” tegevust on raske paigutada mingisse aega – või naudivad prantslased endiselt kuskil maahäärberis sellist laiska kodanlaseelu. Sarnane elu vaatas vastu ka 1954. aastal ilmunud “Kurbuses”.

Niisiis elavad La Cressonnade’is kena näolapiga Marie-Laure, tema lihtsameelse loomuga abikaasa Ludovic, viimase isa Henri (hüüdnimega Hoogne Hagijas), Henri teine naine Sandra ja selle hurmurist vend Philippe. Ning kiilaspäine, enamasti surmtõsise ilmega ülemteener Martin.

Majaperemehe Henri Cressoni suhtumine kogu seltskonda on koondatud paari lausesse: “Ta tahtiski oma mõtetega üksi olla, et puhata teiste rumalusest, millest tal õhtusöögilauas niikuinii pääsu ei olnud. Õhtusöögilauas, kus isake Cresson ütles vahel rahumeeli ja teadjalt, et tema poeg on suure tõenäosusega poolearuline, minia pealiskaudne ja loll, naine kole ja arulage ning tolle vend kretiinist parasiit!” (lk 24)

Aga isa ja poega seob armastus naiste vastu. Ka prostituutidel (teinekord kui psühholoogidel) on oma roll, sest Henri naine ei paku pinget ja poja naine on osutunud omakasupüüdlikuks mõrraks. Kuigi Henri peab Ludovici tohlakaks, on ta valmis poja õnne nimel tegutsema.

Intriigi käivitab aga Marie-Laure`i sarmikas ema Fanny Crawley, kes tuleb tütrele külla. Nii noor kui vana Cresson on elevil ja võlutud. Henri, kes polnud iseenda õrnemaid tundeid varem kogenud, tunneb järsku enda poja suhtes kiivust.

“Fanny Crawley tema pojaga pargis või salongis oli sugestiivne vaimupilt, nagu iha neid esile kutsub ja armukadedus võimendab, isegi kui sellel kõigel pole mingit alust.” (lk 65)

Kumbki mees tegutseb naise enesele võitmiseks omal moel. Ludovicil on teatud mõttes edumaa, Henri plaanid on aga suurejoonelisemad… 

Ja romaani lõpp: kõik jääb lahtiseks, aga viimastes lausetes peituv (info) paneb kujutlusvõime tööle. Sealt võiks edasi minna juba teine lugu. Eellugu?

Romaani tegelaste või olustiku kirjeldused on tabavalt rabavad. Laused on sisukusest tihedad ja väljendusrikkad, nii et aeg-ajalt on soov uuesti üle lugeda: oot-oot, kuidas autor nüüd seda ütleski? 

Françoise Sagan on elanud põnevat elu ja olnud loominguliselt mitmekülgne. Enda kirjanikunime on Françoise Delphine Quoirez valinud Princesse de Sagan`i tegelaskuju järgi Marcel Prousti romaanist À la recherche du temps perdu (eesti keeles “Kaotatud aega otsimas”).

Kahju, et eesti keelde on tõlgitud nii vähe Sagani teoseid.

***

Ilmunud: Tänapäev, 2020

Tõlkinud: Pille Kruus

Leia e-kataloogist ESTER  

Riina Pohlak

Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga