Eesti kirjanduse pidunädalal tutvusin Kerttu Rakke uue raamatuga „Neli lihtsat juttu“.
Raamat huvitas mind, kuna neljast jutust kolmes on teemaks viimaste aastate sündmused: koroona, maskikandmised, vaktsineerimised, Ukraina sõda. See kõik on meid mingil määral mõjutanud ja meil on kujunenud nendesse sündmustesse oma suhtumine. Mis puutub sellesse, kas need jutud ikka on lihtsad, siis peale lugemist võib selle üle veidi vaielda. Tegelikult on need fantaasiaküllased omapärase ülesehitusega veidi iroonilised ja kohati absurdsed lood, mida oli põnev lugeda!
Esimene jutt ajas naerma, sest tegelase Kristi mured tundusid nii naeruväärsed. Pealtnäha tavaline protseduur, kus ta peab tegema fotokabiinis dokumendipildi, lõppeb sellega, et tal tekivad muremõtted ja vandenõuteooria selle kohta, miks politseiameti kaamerad inimestest nii jubedaid fotosid pildistavad. Teema on siiski aktuaalne, sest kõik peavad aeg-ajalt omale dokumente taotlema ja arvatavasti ei jääda fotode kvaliteediga alati rahule.
Teine jutt rääkis sellest, kuidas üks lastega perekond otsustab koroonatalve optimistlikult üle elada ja milliste omapäraste abivahenditega nad seda teha kavatsevad.
Kolmas jutt „Metsa silmad“ oli kõige pikem ja meeldis mulle kõige rohkem. Leidsin, et peategelane Kai näeb maailma asju nagu mina ja mõtleb kohati minuga sarnaselt. Kai haigestub koroonasse ja on sunnitud elama mitu kuud maakodus metsade keskel. Taastumine läheb vaevaliselt, aga mingil hetkel hakkab ta maal olemist nautima, sest metsas jalutades tunneb ta end mõnusalt ja rahulikult. Ta õpib kuulama tuult ja vaikust, naudib mulla ja taimede lõhna, uurib ravimtaimede kohta kirjandust ning korjab ja kuivatab neid. Me kõik oleme algselt pärit metsast ja küladest ning vanemaks saades võimegi soovida minna tagasi juurte juurde, vaikusesse, looduse keskele.
Neljas lugu, mis kuulub ulmevaldkonda, tekitas veidi kõhedust. Tegemist on tulevikuühiskonnaga, kus tehisintellekti kasutamine on tavapärane ning robotitel vahetatakse vaid kõvakettaid, kui nende kasutusaeg mööduma hakkab. Neile kantakse üle ka erinevaid mälestusi. Tehisintellekt ise ei teagi, et ta pole päris inimene. Lastega tegelevad robotid ja armees tegutsevad robotid. See võib olla päris õudne, kui ei osata enam vahet teha, kes on inimene ja kes robot.
Kokkuvõtteks võib öelda, et need jutud räägivad inimeseks olemisest ja inimese rollist maailmas. Lood sobivad neile, kes soovivad lugeda Eesti kirjandust ning huvituvad meie planeedi ökosüsteemi säilitamisest ja ühisest tulevikust maailmas, kus pole sõda ega haigusi.
***
Ilmunud: Mitu juttu, 2022
Leia e-kataloogist ESTER
Sirli Paimets
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja