Kuigi ajalugu on mind alati huvitanud, pole ma varem mõelnud, mis toimus Soomes teise maailmasõja ajal. Teisest maailmasõjast rääkides mõeldaksegi enamasti kas Nõukogude Liidu, USA ja Suurbritannia liidule või Saksamaale, Itaaliale ja Jaapanile. Kuid milline osa oli selles sõjas Soomel?
Kuna Soome oli teise maailmasõja alguses pidanud 105-päevase sõja teda rünnanud Nõukogude Liiduga, oli igati loogiline, et abi otsiti edaspidi Saksamaalt. Soome riik andis talvesõjajärgses pingelises olukorras vaikse õnnistuse soomlastest vabatahtlike minekule Saksamaale sõjalist väljaõpet saama. Samuti ei oldud pärast jätkusõja puhkemist vastu sellele, et soomlased võtsid idarinde lahinguist osa Saksa SS-vägede koosseisus.
Jorma Laitineni päevikutega paralleelselt kirjeldatakse raamatus laiemalt sõda ja soomlastest SS-vabatahtlikke, Soome riigi otsuseid, tagamõtteid, kavatsusi, vastuolusid. Päevaraamatud annavad üksikisiku silme läbi sissevaate ühte keerulisse ajalooperioodi. Raamatu autorid on Laitineni kirjutisi kommenteerinud ja vajadusel lisanud selgitused, et lugeja, kes tausta ei tea, aru saaks. Päevaraamatud on trükitud täielikul kujul – just nii, nagu Laitinen need kirja pani. Minu jaoks oli väga üllatav, et üks noormees pidas terve sõja vältel päevikut, olgugi et mõne päeva kohta leidub üksnes paari-kolmerealisi sissekandeid. Laitinen kirjutas koguni eesrindel vastaste tule all. Ime, et ta jõudis päevikutega tagasi Soome ning säilitas need järeltulevatele põlvedele, sest võiks ju arvata, et sõduril olid muud asjad mõtteis ning kotis ja lahinguolukordades võisid isiklikud asjad kergesti kaduma minna. Üks päevaraamat ongi kaduma läinud, sest märkmetes on pooleaastane lünk.
Sissekannetest selgub, mis oli ühele sõdurile kõige olulisem. Esiteks magamine – Laitinen on pea igapäevaselt kirja pannud, millal tõusis, millal magama sai ja kuidas magada oli, eraldi veel need harvad juhused, kui õnnestus voodis magada. Teiseks toit – palju, mida, kust saadi. Enamasti oli vaja käia seda organiseerimas, see tähendab varastamas, võtmas, kohalike käest küsimas. Üllatas, palju ja mida Laitinen ise keetis või küpsetas. Varasemast on mulje jäänud, et sellises olukorras söödi ühisest katlast või näriti midagi külmalt. Kolmandal olulisel kohal on kirjad – üles on märgitud kõik saadud kirjad ühes kuupäevade ja saatjatega. Samuti on üles tähendatud, millal Laitinen ise kellelegi kirja saatis. Neljandaks on üksikasjalikult kirja pandud kohtumised teiste soomlastega ning viiendaks päevategevus ja lahingtulistamised. Kuna Laitinen oli autojuht, kirjeldab ta näiteks sõitusid, autoprobleeme (rikked, kinni jäämised) või läbitud kilomeetreid. Mõnel päeval räägib ta ka pommitamistest ja tulistamistest.
Raamatu lõppu on lisatud autorite kommentaar nii soomlastest vabatahtlike väeosa kui ka uurijate kohta, kes on väeosa tegevusele hinnangu andnud. Põhiküsimus on see, kas pidada väeossa kuulunud soomlasi sõjakuritegudes süüdlasteks või mitte. Kuigi tegemist pole ilukirjandusega, võib raamatut suures osas lugeda nagu ajalooliste kommentaaridega ilukirjandusteost. Minu jaoks oli see väga huvitav ja silmaringi avardav lugemine.
***
Ilmunud: Argo, 2021
Tõlkinud: Andres Adamson
Leia e-kataloogist ESTER
Daire Lüüs
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja