Suvel 2022 avastasin enda jaoks kirjanikuna Tõnu Õnnepalu. Lugesin siis järjepanu läbi kolm tema raamatut. Õieti laenutasin toona raamatukogust kokku viis teost, aga kõiki ei jõudnud lugeda. Käesoleval kevadel võtsin Tallinna Keskraamatukogu tuttavalt riiulilt kuulsa kirjamehega kätlemiseks tema teised loomingud. Nende hulgas möödunud aastal ilmunud „Eesti looduse”.
Viimati nimetatu on värvikirev, kaasakutsuv, samaaegselt seikluslik ja filosoofiline lugu ühe otsiva igatseva isiksuse teeleminekust ja teelolekust Eestimaa looduse lummavatel radadel. Kaante vahel rullub nauditavalt lahti inimese loodusesse sulamine, paljudes paikades, läbi muutlike aegade. Talendika teejuhi toel näeme teatud muutumisi loodusega seotud väärtushinnangutes ja vastavaid arenguid, või siis taandarenguid. Saame osa looduse muutumisest inimese hoiakute tõttu ning inimese muutumisest ajas ja trendides. Suure mälupagasiga meenutaja ja usina märkmikukasutaja meeldivatest lõikudest tuleb hästi esile ka tõsiasi, kuidas inimese asustatud looduspaigas mõne detaili hooletu soiku jätmisega hakkab loodus ise omapoolseid praktilisi korrektuure läbi viima ja majajapidamise vahetus läheduses ühte-teist omas rütmis dikteerima.
Arvatavalt suure teoreetilise eeltöö teinud, loodusest palju teadmisi omav kirjanik paneb meie kalli kodumaa floora ja fauna koos mõnusate mõtisklustega fantastiliselt elama ja lõhnama, nagu rohelise muinasmaa valgel paberilehel. Oma osa selles annavad ka mõningad fotod tekstiga seotud looduskohtadest. Geograafias hästi kodus olev ja maaelukogemusega autor demonstreerib, kui ehedalt on võimalik terava silma, keskendunud kuulatamise ja pühendunud püüdlikkusega vahendada oma rolli, muresid ja rõõme erinevate maakondade ning saarte looduskeskkondadest. Teab kodu- ja tekkelugusid. Innustab kuidagi pealetükkimatult, pehme jõuga uurima, jälgima, küsima ja unustamatult trükipildis jäädvustama.
„Eesti loodus” on kui ärataja tukkuma jäänud lugejale. See kutsub tagasi metsade ja merede, põldude ja heinamaade rüppe, lindude ja loomade seltsi, selle meile kõigile ühise taeva all, mis ühes peatükis autori arvates on siiski teatud kohtades altpoolt vaadates erinev. Kes teab. Võib-olla on tal selleski õigus. Igatahes usun siiralt, et tuhanded lugejad ja paljud metsad, sood, rabad ja veekogud tänavad tänuväärse loomingulise panuse eest, mis on loodule, loodusele, Loojale meelepärane.
Internetist leidsin lugemise pausil info, et Tõnu on saanud kirjanikupalga ühe oma uuema teose eest. Palju õnne! Oled selle oma ande ja visa tööga välja teeninud.
Olles tänaseks läbi lugenud kuus Tõnu raamatut, julgen arvata, et nähtus nimega Õnnepalu on suuresti Eesti kirjanduse õnneaeg.
***
Ilmunud: Kirjastus Paradiis, 2022
Leia e-kataloogist ESTER
Andre Tamm
Vabakutseline kirjanik, ajakirjanik