„Ma ilus Noor kui roosi lill, ja olen armas kõikile, iseäranis veel poistele.“
Selle omaaegse salmikusissekandega annab seni luuletajana tuntud noor autor võtme mõistmaks eesti tütarlapse sõjaeelseid unelmaid ja ootusi, mis paraku enamasti vahepealsete eluvintsutuste kaudu päädisid mõndagi kogenud leserolliga.
Autor on raamatu vormistanud lapsepõlvemälestustena leskedest, kellede seltsis möödusid tema tõekspidamiste kujunemisaastad muinasjutulises „Poeedirahus“, meesteta keskkonnas, nagu see Eesti sõjajärgsetel ääremaadel kippus olema. Küla oli meestest tühi sõja, küüditamiste ja ülemäärase töörügamise tõttu, millele tervis vastu ei pidanud. Meeste korraldava käe puudumine tõi paratamatult kaasa majapidamiste lagunemise ja allakäigu. Ometi oskab autor pessimistlike kulisside kiuste sisse tuua opimistliku, naiseliku, elu põhiväärtusi kandva alusheli, mis on tuntav autori maailmatunnetuses. Tajutav on ka autori tänulikkus selle pärandi eest, mille ta – ainsa lapsena külas – leskedelt, oma tollastelt „mängukaaslastelt“ ellu kaasa on saanud.
Märkimisväärne ongi see, et kuigi autor kirjeldab omaaegset külaelu kogu selle värvikuses, teeb ta seda diskreetse sõnavalikuga, labasusi vältides, mis juba iseenesest on haruldane kaasaegse proosa taustal.
Veidi nostalgiline, nukralt heledatooniline ja samas heatahtlik raamat on väärt lugemise vaeva.
Heino Kivihall
Tallinna Keskraamatukogu lugeja
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Andrus Kasemaa luulekogud: