Meie metsades kasvab looduslikult kümmekond liiki söödavate viljadega marjataime. Kõige hinnatum ja laiemalt kasutusel on soomari jõhvikas. Jõhvikate äratundmine ei valmista eestlasele suurt vaeva – see on juba lapsepõlvest kooliõpikutest tuttav mari.
Jõhvikast oskab ka iga eestlane lugu pidada. Ta on peolauas mahlamari ja haigele tervise andja. Septembrikuine marjadest punetav soo mõjub kui magnet.
Kristel Vilbaste jõhvikakarva monograafias on kirja pandud kõik see, mille on talle edasi andnud tema vanemad Juta Vilbaste ja Henn Vilbaste. Nende panus Eesti jõhvikauurimisse on hindamatu ja nende elutöö teadvustamiseks ongi see raamat kirjutatud.
Raamatus on ülevaade jõhvika välimusest, tervendavatest omadustest ja toidutaimena kasutamisest. On antud ka hulgaliselt retsepte.
Kellel on tõsine soov jõhvikaid korjama minna, võiks arvestada autori nõuannetega – mida peaks jõhvikakorjaja kaasa võtma ja kus on Eesti paremad jõhvikasood.
Raamatu saatesõna lõpetab autor oma 80-aastase ema, põlise jõhvikauurija ettepanekuga nimetada jõhvikas Eesti rahvusmarjaks.
Selline mari on siis jõhvikas. Tasub teada, et vaid kolm jõhvikat iga päev aitab elada ligi saja aastaseks.
***
Ilmunud: Varrak, 2014
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Anne Liivak
Männi raamatukogu
raamatukoguhoidja