Aastatel 2004-2009 Vikerraadio keskööprogrammis kõlanud saadete kangelasteks olid kakskümmend eri saatusega Vene filmi-ja lavatähte, kellest on saanud või saamas legendid.
Vaatamata sekeldustele ja suurtele asjaajamistele õnnestus Eesti Rahvusringhääliku ajakirjanikul, Vikerraadio toimetaja Haldi Normet-Saarnal kohtuda legendidega: osad neist olid oma kuulsuse tipul, teised kunagise hiilguse paistel. Nendest, kes jõudsid juba lahkuda teisele poole igavest eesriiet, olid nõus rääkima lähedased ja lood ei jäänud sündimata.
Tänaseks on need lood jõudnud raamatukaante vahele. Neis lugudes avaneb legendide mõtte- ja tundemaailm ootamatult siiralt ja kohati intrigeerivaltki. Loomulikult ei puudu ka killuke nostalgiat.
Andrei Mironov. Kes kunagi on näinud filme „Briljantkäsi”, Itaallaste imelikud juhtumused Venemaal”, „Kaksteist tooli” jpt., siis mäletab ta ka kindlasti miljonite ebajumalat Mironovit.
46 aastasena, olles oma loome ja kuulsuse kõrgtipus, lahkus megastaar teispoolsusse. Sõnakas lesk Larissa Golubkina meenutab ka tragikoomilisi episoode: „Andrei oli teadagi suur naistelemmik ja vähe sellest, et talle löödi külge nii teatris kui ka igal pool mujal, söakamad piigad ei pannud paljuks ka meie koduukse taha ilmuda. Meenub, kuidas meie väike Maša hakkas ühel hommikul kooli minema ja nii kui välisukse avas, komistas ühe magava muusa otsa. Vaene austaja oli ilmselt öö läbi edutult valvanud ja vastu hommikut ära kustunud…”
Juri Nikuliniga seoses meenub eelkõige film „Kaukaasia vang ehk Šuriku teised seiklused”. Kokku oli Nikulinil 21 filmirolli. Ometigi ei võetud noormeest vastu ei teatri-ega filmiinstituuti, soovitati kinoga edaspidi suhestuda üksnes publiku poole pealt. Vaid klounide kooli sai ta sisse mängleva kergusega. Nii see algas ja aastate pärast tegi ilma kuulus klounipaar Nikulin-Šuidin. Ka väljaspool suure kodumaa piire.
Tippnäitleja Oleg Jankovskil jagub Eesti jaoks komplimente nagu küllusesarvest. Kui meie vanalinn välja arvata, siis põhiliselt puudutasid need Elmo Nüganeni. Eesti lavastaja tõi Lenkomis välja Yves Jamiaque´i „Tout paye ehk kõik on makstud” ja terve trupp oli olnud koostööst vaimustatud. Lavastusega käidi ka Eestis ja siin oli ees oodanud uus tore üllatus – Tallinna Linnateater oma põneva repertuaari ja kollektiiviga. Vot siis.
Igavene musketär Mihhail Bojarski. Mänginud enam kui 100 filmis ja üllitanud ligi 20 plaati, kirjutanud üle 600 laulu. Lõpetuseks pani maestro D´Artagnan südamele, et alati ja kõiges tuleb näha inimesi. Pole nii, et on olemas ainult riigid nagu Eesti, Läti, Suurbritannia või Venemaa. On olemas inimesed, kes seal elavad. Häid inimesi ühendab armastus oma pere, jumala ja kaunite kunstide vastu. Selliseid inimesi on märksa rohkem kui poliitikuid, kes arvavad, et võivad rahvaga manipuleerida, nii, nagu tahavad. Tuleb armastada oma ligemest nagu iseennast. Ilusal päikesepaistelisel päeval oli patt teha meie kohtumisest pilti hämaras toas – nii me õue kanali äärde läksimegi. Abivalmis turvamees, kellega majja sisenedes kohtusime, haaras fotoaparaadi ja lähenev autoderodu jäi kui üks mees seisma. Kanali ääres seisis ju Mihhail Bojarski.
Eldar Rjazanov, Bulat Okudžava, Leonid Gaidai, Vladimir Võssotski, Innokenti Smoktunovski, Arkadi Raikin jpt nimed jäävad kultuurilukku püsima, seepärast on raamatut soovitav lugeda ka nooremal lugejal. Nostalgitsejatest rääkimata.
***
Ilmunud: kirjastus Argo, 2015
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Kaja Palmiste
Kalamaja raamatukogu juhataja