Hans Magnus Enzensberger “Intelligentsuse eksiaias. Idioodijuht”

intelligentsuse-eksiaias-idioodijuht

Laia haardega saksa kultuurikriitik, radikaalne ja irooniline mõtleja ning luuletaja Hans Magnus Enzensberger kirjutas selle brožüüri-mõõtu intrigeeriva pealkirjaga essee „Intelligentsuse eksiaias. Idioodijuht“ 2007. aastal. Enzensberger võtab oma kirjatükis uurida intelligentsuse mõiste kujunemist ja tähenduse muutumist läbi ajaloo, jõudes selle vastandini – rumaluseni. Iga peatükiga paljastab ta tänapäevase intelligentsuse mõiste konstruktsiooni taga peituvat tühjust, mida toidab hirm ebakompetentsuse ja rumaluse ees.

Enzensberger leiab, et intelligentsuse mõiste on oma tähenduse laiahaardelisuse tõttu osutunud üllatavalt tõhusaks diskussioonide saboteerimise võtteks. Kuigi mõistena oli intelligentia kasutusel juba Kreekas ja Roomas, tähendades enam-vähem peaaegu kõike seda, mida tänapäevalgi. Keskajal ning hiljem on see sõna tähenduspöörete poolest märkimisväärselt rikas. Nagu selgub esimestest peatükkidest, sai see sõna ladina keelest rahvakeeltesse jõudnuna hulga omapäraseid tähendusi eelkõige just Inglismaal ja Prantsusmaal. Viimastes peatükkides otsitakse, seni inimlikuks peetud omaduse jälgi sealt, millega kreeklased ja roomlased intelligentsust kuidagi ei oleks seostanud.

Tänapäevase tähenduse sai intelligentsus 19. sajandil, kui uue teadusena kerkis esiplaanile psühholoogia, mis vajas uurimisobjekti ning võttis selle üle filosoofialt ja teoloogialt. Enzensbergeri essee heidab kõrvalpilgu ka teadusloomele – uute distsipliinide häälekale tulemisele ning uute teadmiste, aga ka uute vigade tootmisele. Niisiis pandi 1889. aastal loodud Sorbonne’ psühholoogialaboratooriumis Prantsusmaa valitsuse tellimusel alus intelligentsuse mõõtmise teaduslikule viisile IQ-testidega, kusjuures selle testi üks looja Alfred Binete’ oli veendunud, et „intellektuaalseid omadusi ei saa kokku arvata ega mõõta nagu tasapindu (lk 17)“. Enzensberger jõuab järeldusele, et IQ-testide aasta aastalt kasvava äri õitsemise taga on muud põhjused kui intelligentsus.

Enzensbergeri essee on mõnusalt lühike ja parajalt sisutihe ning ootamatu lõpuga teos, mis sobib suurepäraselt aprilli pärastlõunaseks intellektuaalseks lõõgastuseks. Juhiksin tähelepanu ka essee vormistusele ja kujundusele, mis peene irooniaga näitab lugejale tema puudujääke või siis üleolekut neist.

***
Ilmunud: Kultuurileht, 2015 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe lisaks või harjuta:

Liina Haas
Eestikeelse kirjanduse osakonna bibliograaf

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.