Nagu alapealkirigi ütleb, on lugu muinasjutuline. Täna Peterburi nime kandvast linnast pärit programmeerija Aleksander Ivanovitš Privalov on jõudnud rendiautoga kokkulepitud ajast päev varem oma teadusasutuse matkaseltskonnale vastu. Juhtub, et tema Moskvitšile hääletavad kaks teadustöötajat, kes soovivad sõita Solovetsi linnakesse. Kuuldes, et sohver on väärt spetsialist, keelitavad nad teda oma instituuti üle tulema. Teadlased sokutavad külalistemaja puudumise tõttu Privalovil öömajale kohalikku muuseumisse. Öö muuseumis möödub rahutult, samuti jätkuvad kummalised seiklused päeval. Peagi saab selgeks, et Solovets pole mingi tavaline linnake, vaid seal asub salajane Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute Teaduslik Uurimisinstituut (TUINÕIVÕI).
Huvitav müstiline keskkond ning värvikad algkeemikud-teadlased meelitavad Privalovi vastu võtma sealses instituudis nooremteadlase ametikohta ning andma oma panust nõukogude teaduse ja inimkonna hüvanguks. Instituudi teadlased, kes töötavad osakondades nagu Ettekuulutuste ja Prohvetluse osakond, Universaalsete Muutmiste osakond, Igavese Nooruse osakond või Absoluutse Teadmise osakond, üritavad luua ideaalset inimest, arvutada välja õnneratta ideaalset raadiust jne. Aga nagu ikka suurte isiksuste ja pingelise töö puhul, leiab instituudi erinevate osakondade töötajate vahel aset rivaalitsemine ja intriigid.
Kõige kummalisemad ja paljudes kadestamist leidnud tegelased töötasid Privalovi arvates Absoluutse Teadmise osakonnas „Nende loosung oli selline: „Lõpmatuse tunnetamine nõuab lõpmatult aega.“ — ent nemad tegid sellest ootamatu järelduse: „Sellepärast tööta või ära tööta – üks kama kõik“. Ja et Kõiksuse entroopiat mitte suurendada, nad ei töötanudki. Vähemalt suurem osa neist. — Sellepärast tegelesid ühed töötajad kogu aeg sellega, et jagasid oma lauaarvutusmasinatel Mercedes nulli nulliga, teised aga nuiasid ennast komandeeringutele lõpmatusse. Komandeeringutest naastes olid nad reipad ja täissöönud ning võtsid kohe puhkuse tervislikel põhjustel.“ (lk. 115)
Vene ulmekirjanduse klassikute Strugatskite satiirilises jutustuses on segunenud nõukogude olme ja loosungid, maailmakirjanduse ning vene folklooriga. Ilmselt on Strugatskite teos olnud inspiratsiooniks ka varjunime Zotov all kirjutatud raamatule „Mõrvad põrgus“, mille üks peategelane – vampiir Henzel – on äravahetamiseni sarnane TUINÕIVÕIS vivaariumi valvava vampiiri Alfrediga.
Käesolev raamat kuulub kirjastuse Fantaasia poolt neli korda aastas ilmuvasse sarja Orpheuse Raamatukogu, kus ilmuvad lühiromaanide ja jutukogude tõlked ulmekirjanduse eksperdi Raul Sulbi valikul. Tutvu raamatusarja Orpheuse Raamatukogu kodulehega ning vaata sarja leidumust e-kataloogis ESTER.
***
Ilmunud: Fantaasia, 2015
Tõlkinud Tatjana Peetersoo, luuletõlked Veiko Belials
Vaata leidumust e-kataloogis ESTER
Liina Haas
Eestikeelse kirjanduse osakonna bibliograaf