Kõrvetav päike, sipelgad, skorpionid, moonipõllud.
Lapsest peale käskis ema mul palvetades asju paluda. Tegime seda alatasa. Olen palvetes palunud pilvi ja pidžaamasid. Olen palunud lambipirne ja mesilasi.
Ära kunagi palu armastust ega tervist, ütles ema. Ega raha. Kui jumal kuuleb, mida sa päriselt tahad, ei anna ta seda. Kindel see.
Kui isa ära läks, ütles ema: lase põlvili ja palu lusikaid. (lk 16)
Selle loo kangelanna ja jutustaja on Ladydi Garcia Martinez. Ebatavalise nimega, kuid oma kodumaa jaoks üsnagi hariliku saatusega tütarlaps, kes kasvab üles keset vaesust ja ohtu ühes Mehhiko maakolkas.
Kui ta sünnib, ütleb ta ema kõigile, et on saanud poja. Sest kui oled tütarlaps, eriti veel kena tütarlaps, tulevad narkokaupmehed ja viivad su ära. Ema teeb oma tütart inetuks, riietab ta poisiks ja kaevab maa sisse auku, et teda vajadusel ära peita. Mehhikos on tuhandeid jäljetult kaduma läinud inimesi. Enamus neist langeb inimkaubanduse ohvriks. Paki narkootikume võib maha müüa üks kord, ühte naist võib prostituudina maha müüa mitu korda. See on palju tulusam äri.
Ema ütles, et igaüks on narkodiiler, sealhulgas muidugi politsei, ka linnapea, kindel see, isegi meie kuradima president on diiler. (lk 17)
Jennifer Clement on Ühendriikidest pärit Mehhikos üles kasvanud luuletaja ja kirjanik. Tema sõnul on Ladydi lugu väljamõeldis, kuid inspireeritud elust enesest. Ta on mitu aastat küsitlenud narkokaupmeeste tüdruksõpru, abikaasasid, tütreid, õdesid; vanglakaristust kandvaid naisi ja kuritegude ohvreid.
Ladydi loo sisse mahub pideva äraröövimisohuga tumestatud lapsepõlv, esimene armastus ja trellide taga veetud aeg kuriteo eest, mille sooritas teine inimene. Vaatamata rasketele üleelamistele kõlab Ladydi jutustus distantseeruvalt ning täiesti nõustuvalt sellega, et keegi tegelikult ei hooli. Taolisi saatuseid on sadu tuhandeid. Sellest on saanud argipäevasus.
Kõik teadsid, et külaliste järjekordnaistevangla ukse taga oli lühike. Meestevangla järjekord oli aga pikk ja lookles kaugele, haarates enda alla vähemalt kümme tänavavahet. Mõned külalised pidid ootama tunde, et lõpuks sisse saada ja mehi näha. […] Muud polegi üldse vaja teada. Naisi ei käi keegi vaatamas. Mehi käivad kõik vaatamas. Mida see maailma kohta ütleb? (lk 207)
Väga omapärase stiiliga lugu, mis ei mõju hoolimata keerulisest teemast rusuvalt ega depressiivselt, ei löö teid rööpast välja. Luuleline ja vaat et omamoodi elujaatav. See oli silmaringi avardav ja väga eriline kirjanduslik elamus.
***
Ilmunud: Toledo Kirjastus, 2015
Tõlkinud Pirkko Põdra
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Aleksandra Gontšarova
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja