Raamat jutustab ühe eesti noormehe narkomaaniks olemise loo, mis on avaldatud täiesti muutmata kujul.
„Ma ei muutnud midagi. Ühtki sõna. Ühtegi tähte, ühtegi koma. See on toores, see on tänav, see on tõde. Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet. See on dokument sellest, mis valitseb Tallinna tänavaid viimased 15 aastat. Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll.“
Parema aja suvest veetis raamatu autor statsionaarses rehabilitatsiooni keskuses. Ajukeemia paigas ja suured sihid silme ees. Ühel ilusal suve viimastest päevadest jättis noormees keskuse töötajatega hüvasti ning astus Tallinna bussi peale, olles ise äärmiselt õnnelik, et on suutnud narkomaania seljatada. Möödub tund, kaks ja buss jõuab Tallinnasse ning kohe bussist maha astudes käib mehe peas mingi klõks ja fentanüüliahv hakkas vaikselt mööda teksasäärt pidi üles ronima. Peale seda läks kõik taas allamäge.
Antud raamat ja selles olevad lood on aknad tõelisesse Tallinnasse, millest suur osa meist kuulnudki pole. „[—] tänapäeval on palju high-functioning fentanüülisõltlasi. [—] Nad ei ole veel kodutud. Nad ei röövi. Nad ei varasta. Nad hoolitsevad oma tervise eest. Nad käivad tööl. Nad maksavad makse. Nad töötavad mõnes su lemmikkohvikus. Nad on müüjad mõnes su lemmikpoes. Neid on rohkem, kui sa arvad.“
Kirjateos annab toore ülevaate fentanüüliorjuses vaevlevate inimeste eludest, sõltlaste võõrutusnähtudest ja narkoärist üleüldiselt.
***
Ilmunud: ZA/UM, 2016
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Laura Viliko
Tallinna Keskraamatukogu praktikant