Rein Põder “Maailm on imeline: Straboni mälestused”

„… On selgemast selgem, et keegi meist ei vali aega, millal siia maailma ilmume. Nagu me ei saa valida ka oma vanemaid ning veel vähem seda, milliseid vaimu- või muid andeid nad meile pärandavad. Aeg valib vaieldamatult meid endid.“ Straboni sõnad Rein Põdra sule läbi.

Dorylaeus, Philetairos, Lagetas, Stratarchas, Moaphernes, Tibios, Theophilos – mida meile ütlevad need nimed? Ega ei ütle paljutki ka  Strabon Amaseiast, kuid see on  nimi, mis meeldib  raamatu peategelasest minategelasele  endale kõige rohkem ja mida ta seetõttu enamasti ka kasutab. Eks sellelgi nimel ole oma tähendus, mis tollases  Kreekas ja Roomas märkis kõõrdsilmset inimest. Võta sa kinni, oli ta siis kõõrdsilmne või mitte ja see iluviga ei riku ju vaimu ega mõistust. Ennast nägi ta tulevikus võimalikul kaaslinlaste poolt püstitatud ausambal täispikkuses seismas rohkete juuste ja lopsaka habemega ja kuna ta armastas linde, siis lootis, et nood teda ka aeg-ajalt külastavad ja peas istet võtavad.

Strabon  (u. 64/63 eKr – u. 23/24 pKr, väärikast soost hellen, kuigi sündinud Kapadookias) oli Vana-Kreeka ajaloolane ja geograaf, omasõnutsi ajaloogeograaf,  raamatus peab  ta end ka Filosoofiks. Tema peamised teosed on “Ajalugu” („Historia“), mis kahjuks  ei ole säilinud  meie ajani ja  samas  peaaegu täielikult säilinud 17-köiteline “Geograafia” („Geographica“), mis käsitleb tollel ajal tuntud maailma, ja mida loetakse parimaks omaaegseks  geograafia kirjelduseks. Tänu oma isa pärandusele oli tal võimalik tolle aja kohta piisavalt palju maailmas ringi reisida ja seda tungi tugevdas tema kodukoha suletus või nagu ta ise nimetab – kaljuahistus. Huvi ajaloo vastu aga tekitas eeskätt Aleksander Suur ja tema õpetajad, sõjakäigud ja teda ümbritsenud teadlased, aga ka lapsepõlves kuuldud Vana-Kreeka müüdid.

Oma aja kohta ütleb minategelane, et maailm on välja astumas oma noorukieast, kus vanad jumalad on kaotanud oma koha ja tähenduse, asemele tulevad uued tõekspidamised. Tulevikku kahjuks ei oska ka Strabon hoomata.  Küll aga temaga enam-vähem ühes ajas on elanud  nii Kleopatra kui imperaator Augustus.

Raamatus puutub Strabon kokku mitmete tollaste valitsejate, õpetlaste ja poeetidega, elab läbi ja kaasa mitmetele ajaloosündmustele. Filosoofiliselt väidab ta, et mida suudaksime elus ja teaduses saavutada, kui meil poleks eelkäijaid ja eeskujusid, kellele toetuda.

Nooruses oma lähiümbrusesse Pontosesse reisides merel kogetud udu, tihe ja ootamatu, paneb mehe  võrdlema meie teadmisi tegeliku maailma kohta samamoodi tiheda teadmatuseuduga. Ja kõige ümber on vesi, meri, Okeanus – selle teadmatuse põhiosa. Sellest tuleneb soov õppida tundma kõike uut ja põnevat selle udu taga, mida toetavad head  õpetajad, onu, uudishimu ja avatud meel. Sealt omakorda lähtuvad tema teadmised nii looduse kui taeva kohta. Algsed teadmised maailmast tulid pigem nähtust ja kogetust, isa kingitud reisidest Kreeka saartele, alles hiljem lisandusid lugemisest ja hilisematelt reisidelt saadud teadmised. Ka 6 seitsmest maailmaimest on läbi tema „Geographica“ jõudnud kaasaegseteni.

Saatuse tahtel korduvalt Rooma sattudes ja seal periooditi elades polnud võimalik  jääda  puutumata selle linna ajaloost ja arengust. Roomal ja tema raamatukogudel on ka suur osa Straboni teoste sünniloos. Milline just – jäägu igaühel enesel avastada.

Aleksandria perioodidel rändab ta palju ringi nii Põhja-Aafrikas kui Araabia maailmas ammutades teadmisi oma suurteose tarvis.

„Geographica“ puhul on oma osa ka Aleksandria raamatukogul, mille kohta mees ise ütleb, et see asutus muutus tema jaoks harjumus-päraseks kohaks, kuna seal olid parimad tingimused mõttetööks ja papüürused ning teosed, mida kasutada oma uurimustes eriti Egiptuse ja Liibüa kohta. On asju, mille puhul satub ta vaimustusse, teisalt jälle suhtub eelkäijate väidetesse üsna skeptiliselt, mõnega polemiseerib, põhjendab näivusi. Samas nii mõnegi õpetlase suhtes on minategelane väga kriitiline ja kahtlev. „Geographicat“ peab Strabon mingis mõttes oma „Historia“ järjeks.  Kirjutades „Geographicat“ võrdleb ta müütilisi kohti tegelike paikade ja neis toimunud sündmuste ja osalejatega. Ka arutleb ta Maa, vete, tule ja vulkaanide ning maavärinate üle, samuti nähtuste üle, mida pole ise näinud ja milles mõneti kahtleb, aga ka tolleks ajaks teadaolevate maailmajagude ja kaartide üle, Jumaliku alge kui kõige Looja ja enda kui autori üle.

On paar üllatustki, mis küll kõlavad tuttavalt, kuid tänapäeval tähendavad ilmselt hoopis erinevaid olluseid (asphalt ja naphta) kui mõtles Eratosthenes.  Tol teisel on küll omadus põleda ja ilmselt ongi ta sellest ajast oma nime – nafta – omandanud. Mida peaks tähendama see esimene, kas ehk tõrva?  Tõrvaga küll saab muuta veesõiduki veekindlaks, kuid kas ehitusel just siduva ainena kasutada?

Olles lõpuks reisidelt tagasi Roomas saab „Geographia“ kirjutamine hoo sisse. Kokkuvõttes on see mitmekümne aasta pikkune hiiglaslik töö. Ja raamatki on justkui tagasivaade oma elule, tööle, mida jäävad saatma kõhklused ja kahetsus nii mõnegi kasutamata jäänud võimaluse ning õpilaste puudumise üle. Veetes oma viimaseid elupäevi tütre majas saadab teda lootus, et ta töö ei ole olnud asjatu ja jääb kestma üle põlvkondade.

Muidugi on paljud arusaamad oluliselt muutunud tänu meie maailma igas mõttes tohutule avardumisele.

Võta siis nüüd kinni, palju selles raamatus on ajaloolist tõde, aga ilus fiktsioon on ka mõnus lugemine ja enamik käsitletuid on reaalsed tegelased ja sündmused aset leidnud. Kirjanik on päris kenasti sidunud ajaloolised isikud ja Vana-Kreeka müüdid nauditavaks tervikuks. Soovitan kõigile ajaloost ja geograafiast, nende teaduste algusaegadest huvitatuile lugeda ja lasta end intrigeerida geograaf-hüdroloogi haridusega kirjanikul.

***
Ilmunud: Eesti Raamat, 2018

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga