See on lugu majast ja ajast ja inimestest selles … ja see on kõik kokku üks väga-väga kurb lugu.
Ilmselt ei käi ma peale selle raamatu lugemist enam kunagi Estonia teatris nii nagu varem, justkui mingis muretus teadmatuses. Siiski, mitte ju päris teadmatuses. Aga see kõik, millest Arne Mikk kirjutab, tuues sisse palju tsitaate tolle aja teatriga seotud inimestelt, annab teatrile, hoonele, ajaloole hoopis teistsuguse tähenduse. Tuhast tõusmine, selle aulisus ja suur töö-vaev … See kõik on nüüd sügaval minu naha all, minu sees, minu hinges. Ja see kõik annab põhjuse olla tänulik, oskamata seda tänu piisavalt kaunisti sõnastada. Sestap hoopis vaikin …
Raamatu lühikeses sissejuhatuses „Estonia tõusmine tuhast“ mainib Arne Mikk muuhulgas 2007. aasta aprillikuu sündmusi:
„/…/ 27. aprilli õhtul toimus „Nabucco“ lavastuse viimane etendus, tajusin äkki, et elu lihtsalt sunnib mõtted tagasi pöörama 1944. aasta märtsikuusse. Tollal undasid õhutõrjesireenid, nüüd huilgasid tänaval politseiautod. Tulekahju küll ei lahvatanud, kuid aprillirahutuste ajal Estonia sissevisatud aknaklaaside tagant välja vaadates näisid lammutatud Sakala Keskuse kivihunnikud sellel hetkel sõjaaegsete rusudena, öine teatriümbruse Tallinn kujutas endast lausa lahinguvälja.“ (lk 9)
Ma ei tea, kas see on kuidagi lohutav või hoopis küüniline, aga mingite valgustuspommide allaviskamine oli usaldatud parimatele lenduritele … Huvitav, kuivõrd uhked olid need lendurid allaheidetud pommikoormate, selle valu, hirmu ja hävingu üle?
Eesti balletti „Kratt“ kanti sel õhtul teatris ette. Seegi oli sümboolne … (lk 13)
Arne Mikk on välja otsinud kõikvõimalikud ajalehed, kus on kirjutatud Tallinna pommitamisest-põlemisest. Need on valusad tsitaadid. Päev-päevalt kogeme kurba kronoloogiat 1944. aasta märtsikuu päevadest alates, leidudest, leinast, hävingu ulatusest.
Raamatus on avaldatud selliseid riigiarhiivist leitud fotosid, mida varem polnud kunagi avaldatud. Arne Miku kätte jäid teatri kauaaaegse töötaja Salme Peetsoni päevikud, millest raamatusse jõudnud lõigud mis annavad ametlike artiklite kõrval inimliku mõõtme …
Raamatu lõpulõiguks on mõned laused 1938. aastal ilmunud mahukast raamatust „Estonia teatri- ja kontserdisaali ajalugu“. Mõned tähendusrikkad laused:
„Estonia teatri- ja kontserdihoone on suur ehitis. Selle ehitamiseks on tulnud kokku kanda palju ehitusmaterjali. Mitte ainult lupja ja liiva, vaid ka vaimu ja energiat. Mitte igapäev ei suudeta sääraseid ülesandeid teostada. /…/ Ta on puhtakujuline monument omaaja tööst ja saavutustest – lihtne ja suur.“ (lk 315)
Aastail 2011-13, Estonia-raamatu kirjutamise-koostamise ajal oli Arne Miku elus mitmeid isiklikke rõõmsaid ja kurbi momente. Teatris tegi 2011. aasta märtsis debüüdi Pipi Pikksukana tema lapselaps Ingel Marlen, olles siis täpselt sama vana kui Astrid Lindgreni loodud tegelaskuju.
Etendused aga lähevad teatris edasi iga üksikisiku muredest hoolimata. Vita brevis, ars longa – ent tegelikkuses ei asenda ka kõige täiuslikum kunstiteos mitte iialgi kõige lähedasemat elavat inimest. Selle raamatu viimaste peatükkide kirjutamise ajal lahkus siit ilmast Arne abikaasa Reet, kes suunas ja innustas seda raamatut looma.
Lugemisprogrammi „Raamatuga kevadesse“ osalejate tagasiside lehel on selline lõpmata armas soovitus heale teatrisõbrast lugejale:
„Soovitan igaühele, kes vähegi huvi eesti teatriloo vastu tunneb, olenemata east. Nukrus, et “Estonia” põletati ja purustati. Traagika, et suur osa teatri lavajõude oma parimas loomeeas läände lahkus. Õudus, mis tingimustes ülesehitust alustati ja läbi viidi. Uhkus, et “Estonia” jälles üles ehitati ja on endiselt olemas ja isegi uhkem kunagi varem.“ (Leili)
Arne Mikk andis raamatu ilmumise järel pika ja sisuka intervjuu ajalehele KesKus (intervjueeris Lauri Vanamölder): “Unustatud aastakümme Estonias. 1944-1954”
Minagi tänan ja soovitan.
***
Ilmunud: Pegasus, 2013
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik