Richard Roht „Vana Võrumaa: mälestusi“

Mõnikord on kasulik vaadata peeglisse, mis näitab selgesti, aga saledamaks ei tee. See ongi selline raamat.

No mida ootab ettevalmistamata lugeja selle pealkirja põhjal? Ehk vast muhedaid talutaate pajatamas kratilugusid peerutule valgel. Sest eestlased, see on tegelikult kõrge kultuuriga rahvas. Me olime kõik lihtsalt põllutööd tegevad poeedid. Me olime väliselt vaesed, aga sisemiselt rikkad. Meie kirjaoskus on legendaarne. Me tundsime ka salajasi maagilisi märke ning meie seas oli palju ebatavaliste võimetega inimesi. Umbes selline pilt meil ju endast on, kokku sobitatud ajalooliste uurimuste valikulistest killukestest.

No Richard Roht kirjutab sellise pealkirja all, mis tookord veel ülalkirjeldatud meeleolu ei kandnud, ausalt oma lapsepõlve- ja noorusmälestusi. Midagi väga erilist selles ei ole, aga kõik kokku võib mõjuda lausa vapustavalt. Ta ei ole tahtlikult kriitiline, ta kirjutab lihtsalt, mida mäletab, ja seda jahmatavam on tunnetada seda üldist lihtsamate inimeste mentaliteeti, mis sealt vastu vaatab. On täitsa ime, et temast veel kuidagi kirjanik sai! Taluperemees oli sageli rõhuja ja mõisnik oma talus, inimesed olid üsna labased (aga linnas samamoodi – oi, need üürnikumälestused!), elu oli täis normiks saanud kalkust kaasinimeste vastu ning eriti halbu hindeid saab eestlane sellises elu õppetükis nagu laste mõistmine. Internaatkoolides lokkas dedovštšina tüüpi kiusamine, kui tingimused olid soodsad, ja üldiselt olidki, sest mitte kedagi, ei õpetajaid ega vanemaid, need probleemid ei huvitanud. Üksainus lapsevanem paljude seast hoolis oma lapsest niipalju, et ta sellest ebainimlikust keskkonnast ära võttis, teenides selle uskumatu teoga Richardi austuse ja imetluse. Tundub, et eestlastel oli ka laste suhtes selline levinud arusaam, et laps peab tegema „midagi suurt“, millega naabrite ees uhkeldada, aga kas ta seda ka tegelikult suudab ja kui palju ning milliseid vahendeid ta siis selleks vajab, ses osas oli arusaamine väga udune. Taluperemehe arvates tuleb see lihtsalt lapsest „välja pressida“. Ei ole mõtet arvata, et sellest kõigest ei mõju midagi edasi.

Tõesti, loed läbi ja mõtled: on aga kultuurrahvas! Me tuleme mudast ja ei ole sealt veel kaugeltki väljas!

Jah, aga tasub lugeda. Muide, siingi ilmneb Richard Rohu eriline anne kõige loomadesse puutuva kirjeldamisel. Teate ju küll, ta on meil klassik oma raamatuga „Jutte loomadest“. Niipea, kui jutt sellesse valdkonda liigub, ilmub teksti eriline sära. Kõige nauditavamad kohad mälestustes kujutavad tema seakarjase-ametit.

***

Ilmunud: V. Tigane, 2010

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Maiu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.