Virginie Grimaldi „Küll sa suuremana aru saad“

Varraku ajaviiteromaanid on kindlasti midagi sellist, mida olen lugejatele alati soovitanud, kuna reeglina on tegu mõnusa kerge lugemisega ning tihti boonuseks ajaloolist lähenemist. Aeg ajalt satub sarja ka tõeline pärl ning prantsuse kirjanik Virginie Grimaldi teos „Küll sa suurema aru saad“ just seda ongi.

Peategelane Julia on psühholoog, ning peale traumat isiklikus elus, võtab ta aja maha ning asub tööle vanadekodusse. Kui algus uues kohas ei ole just paljulubav, siis ajapikku hakkab Julia mõistma, et eakatel hoolealustel on talle elust nii mõndagi õpetada. Raamat räägib, mida on noortel pakkuda vanadele ja vastupidi. Imeline jutustus eludest, mis näinud nii mõndagi ja kuidas me ei tohiks unustada, et kõik oleme kord noored olnud ning, et unistused ei hülga meid ka vanemas eas. Raamat jutustab julgusest, unistustest, leinast, armastusest, andestamisest.

Kaante vahelt leiame värvikaid vanureid, ühel hetkel naerad nii, et silmad märjad, järgmine hetk juba tekitavad loetud read sinus meeletu kurbuse ning süümepiinad. Emotsioonide kiire vaheldumine tekitab tunde nagu lugeja kihutaks läbi Ameerika mägede. Kas tobedaid nalju tegev vanapapi on tegelikult veidrik või on see tema kaitsekiht, kas igavene õelutseja jääb lõpuni õelaks, kas Julia leiab julguse uuesti armuda ning kas Julia pere andestab talle tema käitumise, luban see kõik selgub teose lõpus.

Peatükkide vahel saab lugeja nautida armsaid mõtteterasid ja aforisme. Ühe neist võtsin endaga argipäeva kaasa ja asetasin töölauale – Jaapani vanasõna „Elu pikkus ei muutu sellest, kas see möödub lauldes või nuttes“.

„Ma ei kuule enam midagi, ma ei näe enam midagi. Jooksen, nagu oleks kaalul mu elu, karjun natukene, võimalik, et kutsun korra või paar ema appi. Vesi on nii külm, et tundub kõrvetavat, ma lagunen laiali, minust leitakse vaid hambad, lapsed arvavad, et need on merikarbid ja teevad neist endale kaelakeesid. Jah, minust saab kaelakee. Minu hauakivile graveeritakse kiri: „Ta oli ehteks“. Milline kaunis lõpp! Kui ma uuesti mõistusele tulen, ulatub vesi mulle rinnuni ja ma olen endiselt ühes tükis. …………..   Mõtlen, mis seisus on teised. Ma ei usu oma silmi. Liivale on rivistunud kaheksa kenasti kuiva reeturit, kes mind vaadates täiest kõrist naeravad.“

Autori mõnus huumorimeel ning lugu, mis räägib armastusest inspireerib meid mõtlema sellele, et tuleb vähem viriseda erinevate ebamugavuste üle ning rohkem nautida elu pisikesi õnnehetki.

***

Ilmunud: Varrak, 2019

Tõlkinud: Pille Kruus

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

Varraku ajaviite sarjast soovitan veel lugeda 2019 aastal ilmunud raamatuid Beth O´Leary „Korterikaaslane“ ning Ann O´Loughlin „Kohtuniku naine“. 

Helena Kostenok
Nõmme raamatukogu juhataja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga