Alexandra Horowitz „Koerad ja meie: kuidas me tänapäeval koertega koos elame”

Üks järjekordne koeraraamat, millest koeraomanikud rääkisid-kirjutasid hästi ja kiitvalt: haruldane pärl eestikeelse koerateemalise kirjanduse hulgas. Mõtlesin, et uurin natuke. Kuigi ma ei ole koera-inimene on mul aastate jooksul olnud üksjagu kokkupuutumist nii koerte kui ka nende poolt ära-taltsutatud inimestega. Seega – peaksin nagu olema koeranduses justkui mingil kaugel varupingil ning hoidma end igasuguste koera-teemadega kursis. Sedasi pinge- ja vastutusvabalt, lihtsalt hobi korras.

Raamatu täiendav pealkiri on: kuidas me tänapäeval koertega koos elame?

Tänapäeval? Muidugi, tänapäeval on igasugust teadust juba rohkem tehtud ja igasuguseid elusolendeid rohkem uuritud kui vanadel hallidel aegadel.

Niisiis: kuidas tekib side inimese ja koera vahel ning kas/kuidas see kaasajal on muutunud?

Raamatu autor Alexandra Horowitz kuulub koertele Finneganile ja Uptonile ning teda sallib kass Edsel. Igapäevases elus uurib ta kõikvõimalikku põnevat koerte ja nende tajude/kognitsioonide ja kõige muu kohta. Ja õpetab seda kõike ka ülikoolis, ta on professor Columbia ülikooli Barnardi kolledžis.

Esimene peatükk käsitleb mõistet „seotus” – kui koer on kord inimese südame võitnud, siis sellest lõksust pole enam tagasiteed. Koera koht inimese elus, ühiskonnas üldse on äärmiselt vastuoluline. Inimene tajub koera loomalikkust (annab konte, viib välja pissile), aga surub ka peale kunstlikku ja koera jaoks mittevajalikku inimlikkust: vihmamantlid, sünnipäevade tähistamine jne.

Raamat räägib küll koertest inimeste elus, aga selles ei ole nunnusid koerafotosid, pisaraid-kiskuvaid lugusid koerast ja tema inimesest. Ka koeranalju ja koeri puudutavaid tarkuseterasid tuleb mujalt otsida.

Juttu on eelkõige sellisest nähtusest nagu koera-inimene. Autori arvates tuleneb just sellest sidekriipsust võlujõud, mis inimese ja koera kooslust koos hoiab.

Koer saabub perekonda ja üks esimesi samme uue pereliikme vastuvõtmisel on talle nime panemine. Edasi oleme sunnitud oma sissekujunenud harjumusi muutma: kuhu me edaspidi tohime probleemitult asetada oma pooliku võileiva?

Koertele pandavate nimedega seoses annab autor põneva ülevaate sellest teemast. Ta uuris seda põhjalikult. Koerale nime paneku puhul võib esineda ka vaidlusi ja nimeraamatute lugemist. Kuid lõpuks ütleb koerale pandav nimi midagi inimese enda kohta. Autor kirjutab:

„Kõige paeluvam nimede juures on neisse kätketud tähendus. Kui mõni koer meie ellu ilmub, alustame suhet sellega, et anname talle mõne hästivalitud osakese iseendast: loetud raamatutest, kohatud inimestest, tunnetest erinevate šokolaadide ja Harry Potteri tegelaste vastu…”

Ja nime-peatüki lõpetuseks: kui koer saab endale nime, saab temast üks meist.

Kui kõik inimese elus on probleemitu, siis on selge: sinu koer kuulub sulle. Kui aga ilmnevad kõikvõimalikud probleemid, siis koer on näiteks „üleantav vara” või „abieluvara”. Omandiõiguse ja perekuuluvuse vaidlused. Koerte juriidiline staatus võimaldab nii hoolimatut kui ka lausa ebainimlikku kohtlemist.

Tänapäeval on koerte jaoks tehtud igasuguseid, sageli vägagi mõttetuid koera-asju. Vanasti päris sellist kraami vaja ei olnud, aga koerad said ikkagi peetud ilma igasuguse moodsa pudi-padita.

Mõned peatükid edasi tulebki juttu koerteasjadest. Ja sellest, milleks üldse on olemas lemmikloomapoed? Tegelikult on lemmikloomapoed olemas sellepärast, et meie rihma teises otsas tahame oma kutsudele sama, mida endale – osta asju.

Kuidas said koopaelanikest koerte hommikumantlite ostjad? Miks ostame oma lemmikule selliseid mänguasju, toitu ja aksessuaare?

Üks oluline asi koeral – kaelarihm.

Kaelarihmad sümboliseerivad omandiõigust ja võimu sellest peale, kui iidsed penid esimesed rihmad kaela said. See inimeste koeratehnika on vähemalt 1000 aastat vana. Vanimad säilinud kujutised koertest – kaheksa tuhande aasta vanune liivakivigravüür ja kolm tuhat aastat vana bareljeef – näitavad neid äratuntavate köite ja metallist kaelavõrudega. Kui kahe tuhande viiesaja aasta tagust Vana Egiptuse koeramuumiat lähemalt silmitsed, võib märgata mähiste vahelt paistvat väikest nimesilti…

Ja edasi tuleb juttu täiesti inimlikult edevast asjast, kaelarihmade kaunistamisest, muuhulgas ka kalliskividega…

Muide, selles koera-raamatus on juttu ka kassist. Tervelt üks lehekülg ja paar rida veel. Juttu on filosoof Jaques Derrida’st, kellel olevat olnud kass. Ja kass pani ta tihti mõtisklema ja tõi kaasa lehekülgede kaupa teksti ning vaistliku häbitunde… Tänapäeval peetakse inimhinge peegliks sagedamini koeri kui kasse…

Ja raamatu lõpulõik:

„See, kuidas koertega käitume, näitab, millised inimesed me oleme. Kõik meie julmused, kallistused, hülgamised ja vastutulekud näitavad meile, millised me oleme, kui keegi meid ei näe. Mis võiks saada meie liigist, kui proovime neid nende endi pärast uues valguses näha? Meist saaksid loomad, keda mul oleks rõõm tunda.”

Kirjastus tutvustab seda tohutult ägedat raamatut nii ja lubab ka pisut sisse piiluda: Alexandra Horowitz. Koerad ja meie

***

Ilmunud: Tänapäev, 2019

Tõlkinud: Martin Kirotar

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.