Miks me oleme sellised, nagu me oleme? Miks me osade inimestega saame väga hästi hakkama, osadega aga seda klappi ei teki ega teki? Miks inimesed on nii erinevad ja kuidas me saaksime endast erinevate inimestega paremini hakkama?
Autor jagab inimesed nende käitumissüsteemide järgi neljaks – punased, kollased, rohelised ja sinised. Asi iseenesest üsna lihtne – punased ja kollased on pigem suunatud ülesandele ja teemale, rohelised ja kollased suhtele; kollane ja punane on ekstraverdid, sinine ja roheline introverdid. Igale värvile on omased erinevad käitumismustrid.
PUNANE: Mida me tegema hakkame? Teeme nii, nagu mina ütlen. Kohe!
KOLLANE: Kes selle meeldiva ülesande täidab? Mina tahan!
ROHELINE: Kuidas seda tehakse? Sellega pole kiiret, eks?
SININE: Miks me peame seda tegema? Kas see toetub mingile analüüsile?
Et me ei peaks nimetama meist erinevaid „idiootideks“ (kuna me ei mõista nende käitumist), aitab raamatu autor mõista erinevaid inimtüüpe – kes kuidas mõtleb, milliseid tegureid esmalt näeb, millele keskendub, kuidas reageerib, mida kardab, mis kedagi motiveerib jne. Ebakõlad ja valestimõistmised ei tulene mitte sellest, et meie hulgas on idioodid, vaid sellest, et me ei ole kõik ühte tüüpi mõtlemise ja käitumisega ning seetõttu ei saa teineteisest aru ja ei mõista üksteist.
Püüdsin ka ennast värvides üles leida, kuid ausaltöeldes jäin esialgu pisut hätta. Ilmselt olen segu millestki – kuid millest – pean veel analüüsima. Kuid punast tean küll. Ja kollast ka. Rohelisi muuseas olevat kõige rohkem. Enamik inimesi siiski on mitme värvi kombinatsioon.
Igatahes täitsa põnev lugemine. Ja kuidagi üritan rohkem sellele mõelda ja inimestega suheldes arvestada. Noh, liiale kah muidugi ei tasu minna – eile õhtul vaatasin telekast filmi ja üritasin järjepanu tegelaste värvi määrata …
***
Ilmunud: Varrak, 2018
Tõlkinud: Kaja Riikoja
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Sille Ross
Pääsküla raamatukogu juhataja