José de Sousa Saramago (16. november 1922 – 18. juuni 2010) oli portugali kirjanik ja ajakirjanik, kes 1998. aastal sai Nobeli kirjandusauhinna. Ta on kirjutanud nii luulet, näidendeid kui ka romaane.
Autor jutustab meile loo linnast, mida tabab üks kummaline epideemia. Isik isiku järel langeb selle ohvriks. Ilmselgelt peab valitsus asjale kiiresti reageerima. See on kohutav, mis toimub. Kas kellegi õnnestub nakatumist vältida? Kuidas jääda ellu? Kuidas säilitada inimväärikus?
Lehekülg lehekülje järel asi aina kasvab ja omandab jõhkramad mõõtmed. Loed ja arvad, et enam hullemaks minna ei saa. Aga saab, täitsa vabalt saab. Saramago keerab ja keerab vinti peale, nii et pole asigi. Nakkus levib. Paanika kasvab. Vohama hakkavad moraalitus ja vägivald. Suur hulk inimesi kaotab endas selle, mis tegi neist inimesed. Välja tulevad iseloomujooned ja teoks saavad teod, millest enne ei oleks osanud arvatagi, et nii võiks olla.
Autori kirjastiil muidugi toetab väga hästi seda kaost ja ängi, mida ta oma romaaniga edasi annab. Kasutatud ei ole jutumärke, me ei tea tegelaste nimesid jne. Kirjeldused, kõne, mõtted, tegevused, kõik on ühtmoodi segamini, laused on pikad ja komasid on palju. Kui võiks karta, et see raskendab lugemist, siis nii ei olnud – niivõrd huvitav ja kaasahaarav oli see lugemine!
Lehekülgede poolest üsna õhuke, kuid lugemiseks kulus ikka päris mitu päeva. Raamat on selline, et tahad ta vahepeal käest ära panna (ja tahes tahtmata seda endas seedida, mõelda, uskumatusest üle mõelda ja analüüsida, kerge iiveldustunne sisemuses …). Muuga hõivatud olles tabasin end sageli mõttelt – oh, kuidas tahaks edasi lugeda … mis küll järgmiseks … ja kuidas kogu see asi lõppeda võiks …?
Raamatu põhjal on valminud ka film “Blindness“
***
Ilmunud: Eesti Raamat, 2007
Tõlkinud: Mare Vega Salamanca
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Sille Ross
Pääsküla raamatukogu juhataja