Stephen Fry on inglise näitleja ja koomik. See kajastub ka tema raamatus. Mulle väga meeldib autori stiil. See teeb need lood veel põnevamaks, kaasahaaravamaks ja tänapäevane keelekasutus muudab noorematele need lood ehk natuke mõistetavamaks. Kuigi siin leidub ka sõnu, mida keegi eriti enam ei kasuta. Näiteks, kas te teate, keda kutsutakse õhvakeseks?
Kreeka müüdid on julmad ja verised, täis vägivalda, aga samas on nad ka ilusad ja romantilised. Üllataval kombel ka väga siivutud ja peaaegu alati lõppevad traagiliselt. Jumalad on oma käitumiselt inimestega päris sarnased. Nad on armastusväärsed, head, lahked, aga samas ka kadedad, julmad, armukadedad ja kättemaksuhimulised.
Raamat alustab algusest, ehk sellest, mis oli enne jumalaid ning seejärel, kuidas jumalad sündisid ning mismoodi loodi inimene. Mulle väga meeldis see lugu, kuidas Prometheus ja Zeus inimesi lõid. Siit selgub, miks inimestel on just sellised nahavärvid nagu praegu on. Prometheus meisterdas ka sinise ja rohelise nahatooniga kujud. Need meeldisidki talle tegelikult rohkem kui teised nahatoonid, aga saatuse (või õigemini Zeusi tõttu) kujunes asi teisiti. Üks lemmikuid on ka see lugu, kuidas mesilane endale astla sai.
Siin on müüdid jumalate sünnist ja mis valdkondade patroonid nad on. Veel on juttu titaanidest, nümfidest, haldjatest ja koletistest, samuti surelike ja jumalate vahelistest suhetest. Seda kirjeldab kõige paremini lõik raamatust:
Jumalatega ei tohi jamada. Jumalaid ei tohi usaldada. Jumalaid ei tohi pahandada. Jumalatega ei tohi kaubelda. Jumalatega ei tohi võistelda. Jumalatega ei maksa üldse mingit tegemist teha. Kõiki õnnistusi tuleb pidada needuseks ja kõiki lubadusi lõksuks. Ennekõike aga ei tohi jumalaid kunagi solvata. (lk 379)
Müüdid annavad karmi ülevaate, mis juhtub, kui nendest keeldudest ja soovitustest üle minna. Kõik saavad oma soovitud palga. Jumalatega mehkeldamisel jääb kaotajaks alati surelik. Hoolimata sellest, et tema ise polnud mõnikord milleski süüdi. Surelik võis olla lihtsalt jumalikult ilus ja nii näiteks Zeusile silma jääda. Ei olnud suurt vahet, oli too siis kaunis neidis või noormees. Armukade Hera karistas muidugi alati surelikku. Ja see on kirja pandud niivõrd huvitavalt ja vaimukalt, et raske on raamatut käest panna. Väga põhjalik raamat Kreeka mütoloogia kohta. Seda on küllalt kerge jälgida, ainult nimed võivad segadusse ajada. Neid on siin palju ja mõnedel tegelastel on samad nimed. Soovitan lugeda, kellele meeldib mütoloogia ning kes igatseb lugeda midagi põnevat ja maailampilti avardavat.
***
Ilmunud: Varrak, 2020
Tõlkinud: Allan Eichenbaum
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja