“Aeg on kopp maasse lüüa ja mõned lahedamad lood aegade hämarusest välja kaevata. Sest olgem ausad, pulli on ikka saanud, ja miks mitte seda üheskoos meenutada,” ütleb Olav Osolin raamatu tutvustuses.
Jälle üks elulooraamat? Oi ei. Kuigi raamat koosneb autori noorepõlve meenutustest, ei suuda ma seda võrrelda tavaliste elulooraamatutega. Juba esimesest leheküljest haarav ja kaasakiskuv, täis meeletult „kreisisid stoorisid“, mida tavamõistus keeldub uskumast. Raamat on täis koomilisi ja tragikoomilisi lugusid lapsepõlvest täiskasvanu eani välja, jäädes pidama aastal 1991.
Oluline koht raamatus on muusikal. Kas tead, kes oli Nõukogude Eesti esimene diskor? Loe, saad teada. Raamat on täis lugusid väga erinevatel teemadel – perekond, sõbrad, esimene armastus, ansamblid meilt ja mujalt, vinüülplaatide vahetamine, olümpiaregatt Pirital, välismaa hilbud, Tartu ülikool, diskomaailm, Eesti Raadio, kurikuulus ETV jalgpallimatš, Tartu muusikapäevad, Eesti Reklaamfilm, seiklused Soomes ja Cannesis. Raamatust käib läbi palju tuntud nimesid, enamik sooja sümpaatiaga kajastatud, aga üsna mitmele pole küll halastatud.
Ülisümpaatne on Osolini kirjutamisstiil – ladus, põnev, täis üsna teravaid ütlusi, kuid siiski ülimalt positiivne. Just sellise Osoliniga olen ma televiisori vahendusel tuttav – alati kõigega kursis, alati oma arvamust välja ütlemas. Raamat oli nii tema moodi, et ma mitte ei lugenud raamatut, vaid vahtisin ridu ja kuulasin, kuidas Osolini hääl mu peas mulle raamatut ette luges.
Nii tahaks edasi kuulata, palun raamatut teisest elust!
***
Ilmunud: Varrak, 2020
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Eike Lille
Tondi raamatukogu juhataja