Jānis Joņevs „Jelgava 94”

Raamatuid alternatiiv- ja subkultuuride kohta pole eesti keeles just üleliia palju ilmunud. Kui Eesti alternatiivmuusika liikumisest on mõned raamatud ja memuaarid ikka ilmunud (ja mõned raamatud ka Läänes toimunud alternatiivkultuuride kohta), siis Jānis  Joņevsi romaan „Jelgava 94” on seda enam unikaalne – see viib meid 90-date alguse Lätti, Jelgava ümbrusesse ühe alternatiivliikumise generatsiooni juurde.

Raamat põhineb ühe asjaosalise unikaalsetel päevikukatketel ja viib meid tolleaegsesse ühe alternatiivkultuuri sisemaailma. Ühe inimese  teekond selle kultuuri juurde, elu selle sees ja ka selles teatud mõttes kasvamine. Teosest saab huvitava ülevaate tol ajal põranda all tegutsenud muusika arengust, kohalikest muusikakollektiividest, kellest raskusi trotsidest on üksikud jõudnud tänapäeval ka maailmatippude hulka.

Romaan käsitleb ühe noore inimese kujunemist, püüdu ennast kehtestada, oma kohta otsida; see räägib maailma avastamisest, võitlusest maailmaga, võitlusest iseendaga; selles raamatus on olulisel kohal püüd erineda teistest ja  eelkõige oma vanematest ja vanemast generatsioonist üldse, ideaalide tekkest ja nende purunemisest läbi rock- ja  metalmuusika.

Kui rock- ja metalkultuur oli ka Nõukogude Liidus olemas (ja isegi väga vitaalne) siis enamasti tänu kehtivale ideoloogiale toimus kõik põranda all (80-de lõpus muidugi oli olukord juba muutunud ja kontrollitud tingimustes oli ka avalikult võimalik tegutseda, kuigi võimud kiusasid siiski endiselt neid inimesi taga, eriti selles osas, mis puudutas riietust) ning tänu sellele oli muusika ja muu liikumisega seotud materjalide hankimine raskendatud ja ka väga kallis. Kui keskmine palk oli umbes 110 rubla, siis vinüülplaat võis maksta vabalt kuni 100 rubla – võite siis arvutada, kui palju sellise arvutuse järgi sama kursiga tänapäeval võiks vinüülplaat maksta. Ning paljude jaoks oligi ainus võimalus erinevat muusikat hankida muusika kopeerimine kas kassetile või lindile, mis tänapäevases mõistes oleks siis ehtne piraatlus, aga tol ajal täiesti normaalne praktika.

Muutus tuli, aga see ei toonud automaatselt kaasa ihaldatud vabadust ja kõike seda, mida lääne alternatiivnoored said nautida täiega – vähemalt näiliselt. Kuigi võõrikke alt oldi näiliselt vabanetud, siis elu-olu muutused ei toimunud nii kiiresti kui ehk arvati ja sooviti. Noored seisid endiselt silmitsi samade probleemidega ja elu läks tegelikkuses veel kallimaks ja karmimaks. Vanad reeglid ei kehtinud enam, uued polnud veel kujunenud ja sellega kaasnes palju segadust ja ohte. Tundus, et  vaatamata uutele tuultele olid inimesed ja probleemid ikka samad. Aga kogu selle segaduse ja „uue maailma” kujunemise taustal hingitses ikkagi tuli, armastus teistmoodi muusika ning elustiili vastu. Trotsides piiratud võimalusi kujunesid ikkagi ühiste huvidega uued sõpruskonnad, kes viisid rock ja metal alternatiivtõrvikut edasi. Puudusid internet, mobiiltelefonid ja muu säärane.  Uue muusika ja uudiste saamiseks pidi reaalselt kokku saama. Tihti olid selleks kontserdid või väljakujunenud kohad, kus vaba aega koos veedeti ja mis tegi liikumist ja sidemeid selles grupis veelgi tugevamaks. Kaasajooksikud langesid ruttu välja ja neil polnud kohta selles seltskonnas.

Head lugemist!

***

Ilmunud: Randvelt Kirjastus, 2017

Tõlkinud: Mikk Grīns

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Riho Kiiber
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga