Jonathan. J. Moore „Silmus, süstal ja giljotiin: hukkamisviisid läbi aegade“

Nõrganärvilistele ma seda raamatut väga soovitada ei julge. Üsna põhjalik ülevaade hukkamisviisidest läbi aegade, varustatud rohkete illustratsioonide-piltidega, näidete ja faktidega.

Hukkamise viise on muidugi palju – hukatud on raskusega laiaks lömastades, mõõgaga pead maha lüües, rattale tõmmates, teibasse ajades, tükkideks kiskudes, elusalt põletades, giljotineerides, nülgides, maha lastes, gaasikambris, elektritoolil … Varasemal ajal olid hukkamised avalikud ja need olid meelelahutusüritused (küll on raske seda mõista!) – seega oli oluline teada, kuidas hukkamist nii läbi viia, et hukatav võimalikult kaua sellele piinamisele vastu peaks ja publikule meelelahutust pakuks. Kuidas ja milliseid konte rattale tõmmatul murda, kui pikka poomisnööri kasutada (lühikese nööriga elab poodav jupp aega veel), milliseid sisselõikeid teha ja kuidas ristile lüüa – täitsa teadus omaette. Kui inimkond jõudis aega, mil tekkisid inimõigused, hakati mõtlema ka kiirele ja võimalikult vähe piinu tekitavatele viisidele – giljotiin, elektritool, gaasikamber, mürgisüst – need kõik olid teoorias väga kiired ja hukatavale võimalikult vähe piinu valmistavad. Kuid võta näpust – igaga neist on olnud jama kui palju ja suremised võikad ja pikaajalised. Isegi kõige pealtnäha kiirema ja täpsema hukkamisviisiga – mahalaskmisega – on olnud uskumatuid äpardusi.

Euroopas lisandus nõiaprotsessidele suurem tähendus, kuna nõia põletamisega kaasnes alati mõnevõrra püham õhkkond. Selleks päevaks suleti koolid, et õpilased saaksid õppida midagi päris elust ja minna vaatama, kuidas keegi aeglaselt värskete puude leegis tuhaks põletati. (lk 99)

Seega oleme jõudnud sinnamaale, kus enamikes riikides ei ole surmanuhtlust. Kas see on õige või vale, hea või halb, selle üle raamat ei arutle. Küll saab siit aga põhjaliku ülevaate hukkamisviisidest ajaloo jooksul, kuidas iga uut moodust tervitati hõisetega, kuid ilmselgelt maailma parimat ja kuidas siis tõdeti, kui palju võib selle juures valesti minna.

Raamatu lõpetab peatükk „Pärast surma“, mis ei räägi mitte sellest, mis hukatavate või hukkajatega pärast surma juhtub (taevas või põrgu või hoopis midagi muud). See hoopiski annab lugejale ülevaate, kuidas hukatu keha või selle osad olid nii rahva kui arstide arvates mitmel moel kasulikud, lausa hindamatu väärtusega. Nii näiteks joosti tormi kaelast purskuvas veres oma taskurätte niisutama, inimrasva peeti üheks parimaks ja mitmekülgsemaks ravimiks, kaasa haarati (või raiuti) endale hukatu sõrmi-varbaid, kuivatati ja müüdi tema nahka … ja muuseas – kui teil on hambas põletik, siis seda saavat väga edukalt ravida, puudutades seda surnud kurjategija suust kistud hambaga …

***

Ilmunud: Tänapäev, 2018

Tõlkinud: Krista Eek

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Sille Ross
Pääsküla raamatukogu juhataja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga