„Alo Mattiisen ja Jüri Leesment on laulva revolutsiooni kangelased. /…/ Nad olid nagu sukk ja saabas, kõige mõjusamad omavahelises sünergias ja koostöös. /…/ Midagi on mõlema mehe elus sarnast. Saatuslik traagika või traagiline saatus?“
Kui Alo oli nn paipoiss, siis Jüri oli mässaja. Nad mõlemad olid pärit Jõgevalt, nad olid sõbrad ja pinginaabrid. Koolis käies olid Jüril pidevalt pahandused, palju oli probleeme võimuesindajatega – kaklused, kahtlased petitsioonid jne.
Oma noorusmeenutustega annab Jüri mõista, et ta ei suutnud nõukogude tegelikkusega mitte kuidagi leppida ega kohaneda. Peod, napsitamine ja tüdrukud – see kokteil tõmbas ligi ka pahandusi.
Kui Alole tehti 1987.aasta kevadel ettepanek kirjutada ühislaul (fosforiidisõda silmas pidades) Tartu levimuusikapäevadele, siis teatas ta resoluutselt Jürile, et just tema peab laulule kirjutama sõnad. Nii algas ka nende koostöö.
„Alo ja Jüri olid väga isamaalised. /…/ Sõna jõudu vallates oskas Jüri vinti peale keerata ja seda isamaalisuse nuppu vajutada. /…/ Ta polnud ainult sõnade autor ja Alo mõttekaaslane, vaid ka ideede generaator. Kindlasti nad täiendasid teineteist. Ideed sünnivad dialoogis, nad rääkisid neid asju juba lapsepõlves, nende vahel oli hoopis teine side!“
5 isamaalist laulu sündisid Alo ärgitusel. Kevad 1988 – Tartu Levimuusikapäevad. Nooruslik elutahe, kevadpäike, revolutsiooniline meelsus ja kerged promillid ühendusid kontserdiks, mida võiks nimetada laulva revolutsiooni kulminatsiooni alguseks. Kuskilt ilmusid esimesed sinimustvalged lipud. Edasine oli juba pidurdamatu.
Eufooria, lõputud peod, tõus ja langus.
***
Ilmunud: Inglisilla Produktsioon, 2018
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Rena Jaanhold
Tallinna keskraamatukogu vabatahtlik