Minule väga meeldib Mihkel Muti kirjutatu, vähemalt see, mida siiani lugenud olen. Ja ka tema mõtted, mida selles raamatus lugeda saab, on suuremas osas sümpaatsed.
Muti puhul on nauditav see, et ta on kahtlemata väga tark ja erudeeritud mees, kuid see ei ole kuidagi pealetükkiv, ülespuhutud, spetsiaalselt eksponeeritud. Ei, Mutis on olemas selle kõige taustal üks kahe jalaga maa peal olev inimene, kellel on lai pilt maailmast, suur empaatiavõime, sisemine rahulikkus ja oskus naerda nii enda kui teiste üle (ma ei pea siis silmas teisi isikuid konkreetselt vaid pigem maailma ja ühiskonda kui sellist). Loed ja mõtled – „ ahha, jaa, just“ või siis et „hmm, päris huvitav ja omapärane vaatenurk“ või et „väga tabav“ jne.
Ma ei ole päris kõiki Mihkel Muti raamatuid lugenud, kuid selle põhjal, mis seni mu teele sattunud on tundub mulle küll, et Muti lugemiseks valimine on kindla peale minek.
Sotsiaalmeedia ei anna oma olemasolust kõrvalisele isikule, mitteteadjale, välisega mitte millegagi märku. Justkui elekter või pisikud, mis on silmale nähtamatud. See on nagu maha kukkunud ja tükk aega ühe koha peal lebanud puutüvega. Istud peale, puhkad jalga, kõik on vaikne ja sa mõtled, et siin poe midagi. Ent tarvitseb vaid ront maast lahti kangutada ja ringi keerata, kui näed, mis moodi paljastunud mullakihil kihab, mingid putukad sööstavad ja sebivad igas suunas. Samasugune vilgas elupilt käib ka sotsiaalmeedias, kui oled salasõnaga sisenenud.
(Lk 62)
***
Ilmunud: Kultuurileht, 2017
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Sille Ross
Pääsküla raamatukogu juhataja