Kui nägin, et on ilmumas “Minu Viljandi”, siis teadsin kohe, et tahan seda lugeda. Esiteks meeldib mulle Petrone kirjutamisstiil ja teiseks käisin ma neli aastat Viljandis koolis. Elasin seega mõned aastad Viljandis ja ikka ju huvitab, mida teine inimene arvab kohast, millega oled seotud.
Ma alustasin raamatu lugemist suurte ootustega ja ei pidanud pettuma. See on natuke unenäoline raamat. Justin Petrone kirjutab Viljandist erinevate inimeste kaudu, kellega tal kokkupuude on. Neid inimesi on päris palju – naised, muusikud, kirjanikud, poliitikud, telenäod ja muidu kohvikukamraadid, kes on Viljandist pärit või muud moodi linnaga seotud. Justin Petronele on Viljandi just nende erinevate inimeste nägu. Muidugi leiab kajastamist ka folgimelu.
Raamatus räägitakse mitmetest erinevatest kohvikutest, sest autor veedab palju aega neis kirjutades. Nagu ta ise raamatus kirjutab, tuli ta Viljandisse tagasi, et temast saaks parem kirjanik. “Minu Viljandi” põhjal võib küll öelda, et see on õnnestunud.
Ma nautisin selle raamatu lugemist täiel rinnal. Juba esimeste lehekülgede põhjal oli aru saada, et raamat hakkab mulle meeldima. Ma imetlen autori oskust ja tahet, et kirjutada avameelselt enda elust ja seda nii vaimukalt ning läbi huumoriprisma.
Mina elasin Viljandis ainult neli aastat 2000. aastate alguses. Sellest ajast on Viljandis muidugi palju muutunud. Minu ajal ei olnud Uku keskust ja paljud kohvikud olid siin raamatus mulle võõrad, aga raamatu lugemise ajal tekkis tahtmine minna uuesti Viljandit avastama. Mulle meeldib Justin Petrone Viljandi. See on mõnusa koduse atmosfääriga koht. Mulle meeldisid autori kummalised ja veidrad juhtumised. Need olid kohati tõesti unenäolised ja maagilised. Lugege ja te ei kahetse.
***
Ilmunud: Petrone Print, 2020
Tõlkinud: Raivo Hool
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja