Tegemist on psühholoogilise põnevikuga, mis ei jää oma tempolt sugugi alla sama autori teisele teosele “Need naabrid”, mis ilmus eesti keeles möödunud aastal.
Raamat räägib Fiona ja Bram Lawsonist, kes lahutasid hiljuti abielu, kuid kasvatavad oma kahte last endiselt samas majas edasi. Seda nimetatakse linnupesalahenduseks: lastel on stabiilne kodu, vanemad aga kolivad vaheldumisi sisse-välja. Ühel päeval saabub Fiona oodatust varem koju ja avastab, et majja kolivad sisse võõrad inimesed. Nood on maja enda teada igati ausalt ära ostnud. Brami ja lapsi ei paista aga kusagil. Jahmunud Fiona üritab kuidagi selgusele jõuda, mis toimub, kuid asi läheb aina segasemaks.
Lugu on pandud kirja erinevatel aegadel ning nii Fiona kui Brami vaatepunktist. Brami lugu teeb nõutuks ja nukraks, paneb mõtlema sellele, mismoodi üsna süütuna mõeldud eksimused aina lumepallina veerema lähevad, edasi ja üha hullemaks kerivad. Bram tegi rumalaid ja valesid otsuseid, kuid päris sellist katastroofi ta minu meelest ära ei teeninud. Mulle meeldis, kuidas ta raamatu lõpus käitus.
Selle autori raamatuid loeksin hea meelega veel ja julgeksin soovitada ka neile, kellele meeldivad vähem verised ja ilma suurema vägivallata põnevusromaanid.
***
Ilmunud: Pegasus, 2020
Tõlkinud: Marju Randlane
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ketlin Rauk
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja