Raul Oreškin „Minu Peipsiveer: unes ja ilmsi“

See raamat sobib igale inimesele, keda huvitab Eesti erinevate piirkondade kultuur.

Kirjutatud on see kuu ajaga. Autor on öelnud, et kuna suved Varnjas olid intensiivsed, ei olnud raske raamatu materjali kokku saada.

Eelkõige on see Rauli ja tema elukaaslase Kaili lugu. Nad ostavad mehe unenäo ajel ja maja seest nägemata kinnistu Peipsi järve ääres vanausuliste külas Varnjas. Üheskoos tekib neil idee: sinna tuleb galerii. Kunstigalerii arengust on kaasahaaravalt kirjutatud, nendes lugudes on mõnus huumor. Lisaks Varnja püsielanikele on raamatus juttu ka suvitajatest ehk daatšnikutest, kelleks ka peategelased end peavad.

Raamat võtab kokku ligi 7-aastase perioodi. Raul ja Kaili saabusid Varnjasse 2013. aastal ja 2014. aasta suvel avasid juba galerii. Varnja on maaliline ja maagiline koht, seal on imelised ja sõbralikud inimesed. Raul annab selle kõik raamatus täpselt edasi. Lugude vahele jutustab autor oma unenägudest, mistõttu mõjub raamat ise ka unenäolisena. 

Lugedes saab teada, kuidas sünnib kunst, kuidas kasvatatakse Peipsi sibulaid, kuidas ja miks kasutada sigurit ja põdrakanepit. Saame põgusa ülevaate sellest, millal ja mis põhjustel vanausulised Venemaalt Peipsiveerele tulid ja millised on nende tavad.

Seal suviti elades ja tegutsedes jõudsid Kaili ja Raul arusaamisele, et meil kõigil on võimalik koos kõrvuti elada – tuleb olla teiste vastu selline, nagu sa tahaksid, et nad sinu vastu oleksid.

Ateistina olin ma varem üsna veendunud, et religioon piirab inimeste vaatevälja, aga olles vanausuliste kogukonnas aastaid tegutsenud, oleme pidanud Kailiga tõdema, et tolerantsust ja mõistmist on vanausulistele omases konservatiivses ja kinnises kogukonnas vaat et tükk maad rohkemgi kui linnaruumi intelligentses ja avatud õhustikus. (Lk 137–138)

Nendest sai toreda ja sõbraliku küla osa. Sügiseti on neil kurb linna siirduda.

…mõistan, et külaelust on saanud mulle turvalise ja stressivaba elukeskkonna etalon. Linnas aga – ehk ühiskonnas – on olukord niipalju muutunud, et ma ei tunnegi enam soovi sealsesse kooslusse kuuluda. (Lk 122–123)    

Raamatut lugedes tekkis ka endal tahtmine sellesse idüllilisse paika sõita ja kõigi nende vahvate tegelastega tutvust teha. See oli nauditav lugemine, “Minu…” sarja raamatutest üks parimaid teoseid!

Raamat on osa 2020-2021  „Raamatuga kevadesse” programmist  „Siin- ja sealpool ukseläve“.

***

Ilmunud: Petrone Print, 2020

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Sirli Paimets

Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.