Erling Kagge tundus huvitav inimene ja mulle meeldib jalutada, nii tundus ka see raamat lugemiseks loogiline valik.
Selles raamatus arutlebki Erling Kagge selle üle, miks me kõnnime. Mis vägi see on, mis sunnib meid jalga jala ette panema? Inimene on aegade algusest saadik kõndinud, see oli ainus edasiliikumise viis. Nüüdsel ajal on inimesed mugavaks läinud ja eelistavad transporti. Suurte vahemaade puhul on see muidugi arusaadav. Autor esitab siin ka küsimuse, et kui inimesed vähem käivad, kas nad siis ka taandarenevad.
Kagge kasutab jutustamisel erinevate kirjandusteoste ja filosoofide abi, aga põhiliselt ikkagi enda kogemust. Ta on ise väga palju matkanud. Näiteks nii erinevatel poolustel kui ka New Yorgi kanalisatsioonis. Ta arutlebki selle üle, mis ajas teda nendele retkedele ja mis ta nendest õppis. Tema enda kogemused olid nii põnevad ja kohati ekstreemsed.
Autor on omapärane inimene ja oli huvitav tema mõtteid lugeda. Need olid asjalikud mõtisklused, mis ei pretendeeri lõplikule tõele, aga oma iva nendes on. Ühesõnaga soovitab autor rohkem kõndida. See arendab aju loovust, aitab erinevatele probleemidele lahendusi leida ning annab hea enesetunde. Praegu on just ideaalne aeg minna loodusesse ja nautida jalutamist ning hoolitseda nii ka oma vaimse tervise eest. Soovitan lugeda!
***
Ilmunud: Postimees Kirjastus, 2019
Tõlkinud: Sigrid Tooming
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja